“Viis kana Oksaneni filmi jaoks!”
Filmikunstnik Katrin Sipelgase hõbedane Audi tolmutab mööda Läänemaa kõveraid teid. Kevadel sõitis samu teid USAs elav kuulus soome filmimees Antti Jokinen, filmi “Puhastus” režissöör. Ta uuris hoolega vanu talumaju – äkki saab midagi filmis kasutada? Ja Otsa talu jäi talle silma.
Võttegrupp otsis ehedaid rehielamuid veel mitu nädalat, aga lõpuks pöörduti režissöör Jokineni valiku juurde tagasi – Otsa jääb!
Kollane maja, väikeseruuduliste akendega veranda, mõnusalt kulunud õlgkatusega ait, kooguga kaevu küljes vana lõssinõu kätepesuks, kõrge saarepuu aida otsas, maja taga hobukastan…
1939. aastal võttis vöörmünder Kustas pangast laenu ja 1940. aastal oli maja valmis. See on üks viimaseid rehielamuid, mis Eestis ehitatud on.
Indrek, ametilt Estonian Airi stjuuard, ostis maja endale üheksa aastat tagasi. Indrek oli õnnega koos, sest Otsa on ideaalne koht, kus nautida vaikust ja rahu. (“Igapäevase tööga saan ma suhtlemisvajaduse 400 protsenti kätte!”) Nüüd on Indreku vaikusel ja rahul kriips peal.
Nädala pärast saab selle maja perenaiseks Aliide Truu – filmi peategelane, kes oma siin majas elanud õe Siberisse saatis ja hiljem õemeest keldris varjas.
16. augustil peetakse Otsa talu õuel filmi-pulmapidu. Pulmalisi on viiskümmend ja kogu seda imet jälgib aedikust neli lammast, viis kana, lehm ja ketis on koer. On aasta 1937.
Mõni aeg hiljem võetakse üles stseen, kui Aliide tutvustab kommunistist mehele nende uut ühist kodu (1949). Ja siis ollakse lähiminevikus (1992), kui Aliide õetütar tuleb Siberist ja leiab Aliide üles.
Filmi ehitusmeeskond on Soome-poolse kunstniku Tiina Paavilaineni kavandamisel ladunud maja ette ilusast helehallist paekivist lambaaediku. Lattaiad, mis peavad lehma ja kanu kinni hoidma, on veel pooleli.
“Linnainimese arusaam maainimese elust...!” arvab stjuuard Indrek kõveraid aedu vaadates. Aga kunstnik Sipelgas avab seepeale filmikunsti köögipoolt: filmis paistavad sirged jooned “liiga sirged”, seepärast tuleb teha mõned asjad veidi kõveralt, et hoida loomulikku muljet. Paistab, et see on üks suur kunst.
“Et aed liiga uus välja ei paistaks, vanutatakse seda veel raudoksiidivee või mulla ja vee seguga, ja kõik saab nagu vaja!”
Aed aiaks. Üks teine asi on stjuuard Indrekul hinge peal. Kui Sofi Oksanen ise peaks siiakanti sattuma, tahaks Indrek Sofiga seda asja arutada – ka Otsa talus elas kunagi vanaproua Aliide! Äkki sai Sofi oma Aliide kuju luues ka Otsa Aliidelt mingit inspiratsiooni?
Indrek pole Otsa Aliidet ise näinud, aga on näinud Aliide õde.
Õde veel küsis, et kas suur kastan maja taga on alles. Ta oli kunagi väga ammu pannud kuuskede vahele mulda kastanimuna.
Filmikunstnik Sipelgase Audi tolmutab edasi.
Möödume õuest, kus filmitakse stseen, kuidas Aliide käib makse kogumas ja talle sülitatakse näkku.
Veel paar käänakut. “Ja siin on nii ehe eksterjöör, et me panime pererahvale südamele, et nad enne filmimist ei koristaks ja nõgeseid ei niidaks!”
Nurga tagant lendab välja kaks koera, suur ja väike. Sipelgas informeerib, et kui nüüd käed taskust välja võtta, siis suur hammustab!
“Elju! filmimehed tulid!” Peremees Arvi vaatab pimedasse lauta.
“Ütle, et tulgu siis, kui ma loomad lõpetan!” kostab laudast.
“Mis selle halli krantsi nimi on?” küsib Sipelgas, käed taskus.
“Kasutu!” tutvustab Arvi. “Aga Kassuks kutsume.”
“Kas ta on kuri ka?!”
Perenaine ka selleks ajaks laudast väljas. “Jumal! Ta on nii arg – lusikas kukub maha, ta paneb kohe lõiget!”
Sipelgas pildistab Kasutut ja paneb ta kirja, sest Kasutu annab kurja krantsi mõõdu välja küll.
“Äkki saab teilt kanu ka laenata? Viis oleks vaja!”
“Noo…”
Paus.
“Meil saab rekvisiiditasu ka!”
(See ei tähenda, et Sipelgas käiks ringi, rahapakk vöö vahel.)
“Kui palju siis saab?”
Sipelgas räägib, kui palju saab kana eest rekvisiiditasu (“See oleneb, kui kalliks lähevad hobused ja lehmad”), ja seletab, et kui kanaga midagi peaks juhtuma – kana võib filmimise ajal šoki saada –, siis makstakse omanikule kana kinni.
Eestis on filmitegemine kallis – hinnad on üles läinud. Rendid üheks päevaks püssi – 35 eurot! Soomes rendid sama püssi nädalaks – 21 eurot!
Kui ära sõidame, on Katrin veidi murelik, sest pererahvas on siiski jõudnud veidi nõgeseid niita.
Kümne minuti pärast (üle asfalttee ja vasakule) eksitame kartulivagude vahele kummardunud lambakasvatajat, kelle nimi on Anneli.
“Peab vaatama, kas nad on seda nägu nagu 1937. aasta lambad. Meie lambad on põhiliselt mustade nägudega, selliseid eesti ajal ei olnud.”
Siis selgub, et Annelil on teisel karjamaal ka heledamate nägudega uted, ja kaup saab ära tehtud.
“Me toome kaks vana kahe tallega, sobib?”
“Sobib!”
Lisaks kaupleb Katrin filmipäevaks pool rulli heina.
Nüüd oleks veel hobust vaja.
Hobune, kelle peale on pandud mõningased lootused, kappab vasikatega karjamaal ja peletab hunte. Vankri ees see hobune ei käi.
“Ei kinusse meie hobune küll ei sobi!”
“No aga punast lehma teil on?”
“Meil kõik puha mustvalged! Ja kaks punase-valgekirjut. Aga need on ka liiga moodsat tõugu.”
“Aga kanad?”
“Jah. Aga…” veidi häbenedes “…meil pole kanad rohelise peal käind, tagumikud on sulgedest paljad, väga head nad välja ei näe!”
“Sõjajärgseteks kanadeks sobivad hästi!”
Ja siis leitakse ka punane lehm.
Aliide juures elanud lehma hakkab kehastama Paunveres sündinud Ulla, kelle perenaine Thea, staažikas zootehnik, ei võinud sallida, et külas lehmad otsa lõpevad. Arvas, et maatõugu lehm on see õige vanainimese lehm, aga selgus, et see on veel kõige kapriissem.
Ta võib su vedada, kuhu tahab! Ja kui närvi läheb, võib hakata hüppama!
Aga Thea võtab naabrinaise appi ja küll hakkama saab.
“Ulla, rahu!!! Sa oled tubli meil! Oled tubli, jah!”
Tagasi Otsa talus, ütleme Indrekule, et nüüd on mõneks ajaks su idüll lõppenud, kuueteistkümnendal läheb lahti.
Aliide (vanana) – Liisi Tandefelt
Ingel – Krista Kosonen
Hans – Peter Franzén
Martin – Tommi Korpela
Paša – Kristjan Sarv
Kaasa teevad ka (kõigilt pole veel jah-sõna saadud)
Mait Malmsten
Tõnu Kark
Margus Prangel
Elmo Nüganen
Anne Reemann
Gert Raudsep
