Siin me tulemegi ühe väga tähtsa - kõikide osapoolte jaoks - probleemi juurde. Sissetungide kavandajate/alustajate nägemustes oli Venemaa või Nõukogude Liit  lootusetult amorfne, lagunev-virelev, end surnuks joov ning seetõttu ajaloo areenilt lahkuv monstrum. Nagu näitas ajaloo kulg, sääraste projektide viljelejatele sai osaks totaalne häving. Kuid saavutatud sõjalis-geopoliitiliste võitude hind Teises maailmasõjas kujunes omakorda ka Venemaale  ülikõrgeks, lausa kohutavaks.

   Käesoleval ajal ei ole ohtu, et Vene Föderatsiooni rünnatakse mingi välisriikide koalitsiooni poolt, vähemalt lähima veerandsaja aasta jooksul. Samas on aga tajutav Hiina ilmne, kuigi maksimaalse püüdlikkusega looritatud huvi Venemaa Kaug-Ida alade suunal. Neid üritatakse endaga integreerida mitmesuguste legaalsete ja ebaseaduslike demograafilis-majanduslike meetmete kaudu. Iseenesest mõista, teadvustavad venelased neid plaane üldiselt adekvaatselt ja enesealalhoiuinstinkt ei ole neil ka kadunud.

   Küsigem, kas tõesti on meie idanaabri olukord lootuselt hull? Võrreldes kasvõi kahekümne või isegi kümne aasta taguse ajaga (näiteks 1998. aastal ei suutnud Vene valitsus hakkama saada välisvõlgade teenindamisega) - loomulikult mitte. Kuid paljud vene ühiskonda murendavad destruktiivsed tendentsid on siiski täheldatavad: (pidurdunud) depopulatsioon, korruptsioon, hiigelsuur sotsiaalne ebavõrdsus jne. Seniks aga, nagu ütleb vene kõnekäänd: „Elame - näeme".

    Nii öelda meie, Eesti, perspektiivist vaadatuna on Venemaal toimunud pöördelised sündmused toonud endaga tavaliselt kaasa kardinaalseid muutusi siinsesse elukorraldusse. Meelde tulevad kohemaid Põhjasõda (1700-1721) ja kaks Vene revolutsiooni (1905-1907 ning 1917). Paneb paratamatult mõtlema.