Sergei Stadnikov : Venemaa nõrkuse salakaval ahvatlus
Läbi ajaloo kajastusid langusperioodid eelkõige riigi ja elanikkonna desintegratsioonis, mis mõnikord tekitasid ja ehk põhjustavad ka praegu maailma juhtivate geopoliitiliste subjektide seas teatud kasusaamise kiusatust. Üks klassikalisemaid vastavaid näiteid on tsaari-Venemaa riikluse ja majanduse katastroofiline seisund 17. sajandi alguses (1600-1613), mis aga hiljem suurte kaotuste hinnaga ometigi ületati. Sügavaid, kuigi mitte nii masendavaid, sõjalis-poliitilisi nõrkus-või lausa langusperioode tuli Venemaal edaspidigi läbi elada: näiteks 1805-1807 said tsaariväed Napoléoni-vastastes kampaaniates lüüa (just pärast Austerlitzi võitu hakkas Prantsuse keisril juurduma üha enam mõte suurest sõjakäigust itta), ebaõnnestunud Krimmi sõda (1853-1856) ja Vene-Jaapani sõda (1904-1905). Teatavasti julgustas Hitlerit tema vallutusplaanide võimalikus teostumises Punaarmee pealetungi häbiväärne jännijäämine Talvesõja (1939-1940) esimesel poolel - bolševistlik Koljat vaarus üsnagi jõuetult. Lisaks veel Stalini repressioonid paljude elukutseliste sõjaväelaste vastu ning teisedki põhjused. Teisalt jällegi, jaapanlastele kaotustega lõppenud kokkupõrked nõukogude vägedega Kaug-Idas, hoidsid paljuski ära sõjategevuse alustamisest natsi-Saksamaa poolel 1941. aastal.
Siin me tulemegi ühe väga tähtsa - kõikide osapoolte jaoks - probleemi juurde. Sissetungide kavandajate/alustajate nägemustes oli Venemaa või Nõukogude Liit lootusetult amorfne, lagunev-virelev, end surnuks joov ning seetõttu ajaloo areenilt lahkuv monstrum. Nagu näitas ajaloo kulg, sääraste projektide viljelejatele sai osaks totaalne häving. Kuid saavutatud sõjalis-geopoliitiliste võitude hind Teises maailmasõjas kujunes omakorda ka Venemaale ülikõrgeks, lausa kohutavaks.
Käesoleval ajal ei ole ohtu, et Vene Föderatsiooni rünnatakse mingi välisriikide koalitsiooni poolt, vähemalt lähima veerandsaja aasta jooksul. Samas on aga tajutav Hiina ilmne, kuigi maksimaalse püüdlikkusega looritatud huvi Venemaa Kaug-Ida alade suunal. Neid üritatakse endaga integreerida mitmesuguste legaalsete ja ebaseaduslike demograafilis-majanduslike meetmete kaudu. Iseenesest mõista, teadvustavad venelased neid plaane üldiselt adekvaatselt ja enesealalhoiuinstinkt ei ole neil ka kadunud.
Küsigem, kas tõesti on meie idanaabri olukord lootuselt hull? Võrreldes kasvõi kahekümne või isegi kümne aasta taguse ajaga (näiteks 1998. aastal ei suutnud Vene valitsus hakkama saada välisvõlgade teenindamisega) - loomulikult mitte. Kuid paljud vene ühiskonda murendavad destruktiivsed tendentsid on siiski täheldatavad: (pidurdunud) depopulatsioon, korruptsioon, hiigelsuur sotsiaalne ebavõrdsus jne. Seniks aga, nagu ütleb vene kõnekäänd: „Elame - näeme".
Nii öelda meie, Eesti, perspektiivist vaadatuna on Venemaal toimunud pöördelised sündmused toonud endaga tavaliselt kaasa kardinaalseid muutusi siinsesse elukorraldusse. Meelde tulevad kohemaid Põhjasõda (1700-1721) ja kaks Vene revolutsiooni (1905-1907 ning 1917). Paneb paratamatult mõtlema.