Nädala raamat: “Dovlatovit solvata on lihtne, mõista aga raske”
Valeri Popov, Andrei Arjev, Jelena Skulskaja “Sergei Dovlatovi ristriimid”
Koostanud Jelena Skulskaja. Tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub. Loomingu Raamatukogu 2011/24–25.
Nii olla Sergei Dovlatov, kes oleks neil päevil saanud 70aastaseks, enda kohta ise öelnud. Vanuse poolest oleks ta olnud veel täiesti arvestatav kirjutaja. Aga pole meile seda antud. Küll aga on meil olnud kasutada paarkümmend aastat vabadust – Dovlatovi olulisemad tekstid on juba tuttavad ja eesti keeles kättesaadavad, mis siis, et suures kurjuseriigis teda ei avaldatud, nii et ta pidi putkama teisele poole lompi, et ennast kirjanikuna teostada.
Igasugune biograafiline ja metakirjandus on vallutanud raamatuturu, eks Dovlatovi teostestki vaatavad vastu “pärisinimesed”, aga ta mängis alati fiktsiooni ja reaalsuseks peetava piiridega. Nüüd on ilmunud kummaline väike raamat Dovlatovist, kus kohtuvad kolm eriilmelist teksti ja autorit. Jelena Skulskaja joonistab salongliku, isikliku kultuurikogemuse vahendajana pildi endale lähedasest Dovlatovist, tollest, kes talle vahel pihtida julgeb, kes teda sinatamast keeldub (sest “austan, r…sk”), kelle kirju ta meile siin lugeda annab (“neis pole midagi isiklikku, peale stiili”). Skulskaja lisab mõned enese luuletused Dovlatovile ning tollest tekstist saabki säärane intiimne, lüüriline dialoog.
Dovlatovi õpinguaja sõbra Andrei Arjevi essee “Jutuvestja lugu” kirjeldab Dovlatovit, ta teksti kirjandusloo keerises, haagib seda vene luulega, otsib lätteid, leiab Dovlatovi proosakeele olevat peaaegu luulekeele (seda mõnikord lausa otse, värsimõõdus ja riimidega) – toda seika mainib ka Skulskaja. Arjevi tekst teeb kadedaks – ta kõneleb vana aja Piiteri intelligentide häälel, kõneleb kirjanduses elava, seda hingava inimese meelerütmes.
Raamatukese vastuolulisim tekst on esimene – paar peatükki Valeri Popovi raamatukesest. Popov esineb küll Dovlatovi Leningradi-aegse sõbrana ning kirjandusliku kamraadina, aga teksti üldmulje on kuidagi tögav, pilk jääb peatuma Dovlatovi muretsemisel oma trükivõimaluste pärast, tema naissuhetel, alkoholil, mõnel tekstil, mida Popov nimetab jaburaks või tobedaks… Ühesõnaga – hetkiti tundub, et Popov räägiks meelsamini enda kirjanduslikest saavutustest, kus Sergei Dovlatov võib ju veidrikust kõrvaltegelasena kõlkuda, aga suurt respekti tal Dovlatovi vastu pole. Iseenesest ei olegi ju vaja, et kellestki puuslik tehtaks, aga…
See iseenesest väike ja võluv, eklektiline koguteos on eeskätt mõeldud neile, kes Dovlatovist juba maigu suhu saanud – poeetiline realist ja hääs mõttes ehtne venelane nagu ta oli.
Raamat ilmus 25.-27. augustil toimuvate Dovlatovi päevade puhul. Lähem info: www.dovlatov.ee.
