Poodi veab MTÜ Elukutseliste Käsitöömeistrite Liit (sest välismaa messidel ei öelnud midagi “Pihlaka talu”, küll aga jättis vägeva mulje MTÜ ingliskeelne vaste) ning ei poel ega Eesti käsitöölistel lähe halvasti. Pigem vastupidi, äri õitseb. Poe teises pooles müüakse Eesti toitu – käsitöökomme, mett, kohvi (see kaneelikohv..!!!). Kogu pood ülistab päris-Eesti päris-käsitööd – vastukaaluks vanalinna tänavatel laiutavatele poola ja türgi päritolu “eesti suveniiridele”.

Bristol peab edu võtmeks lugu, mida nad pakuvad – mitte ainult eset, vaid lugu, millest räägivad ka need esemed ja aitavad kaasa jutuvestjad-müüjad. Toodang on sada protsenti Eesti käsitöö. Martin ja ta abikaasa Lilian pühenduvad linavildist esemetele. Ja muidugi puit – nööpidest mööblini. Eriti nunnud on põrsakujulised vildist ridikülid (pildil), mille mõtles välja Martin ja teostas Lilian.

Enda kohta ütleb Martin, et on alati meisterdada armastanud. Nüüd loob ta Tallinna eri soppidesse uusi ja uusi poekesi. Elagu Eesti käsitöö!