Kosmonaudina džunglikülas
Keegi pole Kalimantanil käinud, kuid kõik on kuulnud süngest, karmist, põlisest džunglikultuurist, mis hoiab maailma suuruselt kolmanda saare põues vanimaid saladusi. Müütide kohaselt elavad seal veel tänapäevalgi kannibalid ning nõiad, kes võõramaa naisi maagia abil igaveseks metsa eksitavad. Kuid vaid naiivne võib uskuda, et see maavaradest rikas saar on ärihaide hambust pääsenud.
Mets on otsas, kuld kiirgab
Võtame oma sihiks Kalimantani südame, mis maakaardil on tähistatud paksu rohelise laiguna. Minibuss viib meid üha kaugemale rannikust Borneo saare sisemusse, kuni oleme süsteemsest transpordist täielikult ära lõigatud. Edasi saab vaid pöidlaküüdi või küla pealt hangitud mootorrattataksoga. Mida rohkem ülesjõge, seda enam reisime justkui kultuurilisse minevikku. Tuleneb ka kohaliku rahva nimetus sellest – dajakk tähendab etümoloogiliselt “ülesjõge”. Nii kutsusid metsikut džunglirahvast rannikutel elavad sisserännanud, valged või moslemid.
Jalas kummikud ja teksapüksid, kotis pussnuga, oleme valmis sisenema ürgsesse metsa. Mida kaugemale me aga sõidame, seda enam tõmbuvad kohalike näod muigele: “Metsa? Sügavale metsa? Aga mets on juba otsas!” Teepervelt avaneb depressiivne vaatepilt. Mitmekümne meetri kõrgustest puudest on alles vaid kurvad kuivanud oksad, mis madala võsa keskel üksikuna kõrgudes vaevu meenutavad aega võimsast džunglist. Meie kujutlus elust harmoonias loodusega puruneb langevate puudega võidu kõdunevateks tükkideks.
1970ndatel müüdi suurem osa metsa president Suharto sugukonna firmadele, kes kõigest paari dekaadi jooksul suutsid peaaegu poole Kalimantani metsast maha raiuda. Ehkki nüüd on pikkadeks aastateks metsaraie keelatud, on illegaalne puudelangetus endiselt aktuaalne.
Peale metsa annab ratsa rikkaks saada ka kullaga, mille kaevamist mingi bürokraatia ei piira. Punasel läikival mootorrattal härrasmees on üks paljudest, keda toidab lihtne skeem: ronib metsa, kaevab augu, otsib kulda. Leitud kulla müüb edasi hinnaga 350 000 ruupiat (umbes 40 eurot) grammi eest. Mõne aja pärast valib kataloogist uut mootorratast.
Istume keset metsajäänuseid ja kuulatame. Kõrvu ei kosta mitte linnusirin, vaid mingisugune veider kriiskav heli, mis saadab kullapesu. See kannab endas justkui kogu inimkonna häda ja viletsust, nõrkusi ja hirme.
Jumalad ja superstaarid
Indoneesias on ametlikult tunnustatud kuus religiooni ning iga inimene kannab vastavat märget ka oma ID-kaardil. Kui sa oled üks, siis ei saa enam olla teine. Suuresti sel põhjusel on traditsioonilised dajakkide uskumused sildistatud hinduismiks ning seda püüavad omakorda enda hõlma alla saada moderniseerumist kuulutavad kristlastest misjonärid.
Kalimantanilt leiame küla, kus jalgadel seisvate majade vahel röhivad mustad karvased põrsad. Erinevalt ülejäänud valdavalt moslemi-Indoneesiast süüakse siin Meratuse mäeaheliku jalamil ka seda elukat. Kui küla tähtsaimas hoones balai’s kolme šamaaniga juttu ajame, tõusevad ühe pühamehe ihukarvad korraga püsti. Meie võõrustaja vanaisa Romansyah ajab end seepeale üles, võtab keset saali rätsepaistmes palvepositsiooni ning hakkab mantraid lugema. Selgub, et kananahk tähendab püha vaimu kohalolu. Siit järeldasid šamaanid, et kõrgemad jõud nõudsid ilmselt selgitust, kes need kaks võõrast sellised on. Romansyah valgustas siis mantrate kaudu jumalaid.
Pole ka imestada, et jumalad meie külaskäigu peale ära ehmusid. Alates saabumise hetkest on meid koheldud nagu superstaare, kelle iga liigutust tuleb luubiga jälgida.
Mida ta sealt kotist nüüd õige otsib? Mis see on? Mida tal on vaja? Ta köhatas! Köhatas, köhatas, köhatas, ei tea, kas on haige, äkki on haige, köhatas, kaikus telefonimängu kaja üle külarahva, kui üks meist korraks köhh-köhh tegi. Avastame äkki, et meist on saanud nende huviobjekt, mitte vastupidi, nagu uurimusreisile minnes võiks eeldada. Siis aga polnud meil veel aimugi, et olimegi päris esimesed valged inimesed, kes kunagi siia oma jala tõstnud.
Need armsad inimesed on seni näinud valgenahalist ainult televiisorist – sellest müstilisest purgist, milles helendab mingisugune fantastiline paralleelmaailm, kus inimesed on teist värvi, autod vägevad ja majad sellised, millistest nemad oma tagasihoidlikes puuhüttides vaid unistada võivad. Kui telepurgi-maailm tundub metsaelanikele sama kauge kui kosmos, oleme meie kosmonaudid.
Mis on aga siinsete jumalate nimed? See on teada vaid šamaanile ja tema õpilasele, selgitab Romansyah. Jumalad elavad suulises sõnas, neist sosistatakse inimeselt inimesele. Samal ajal ehitatakse külasse uut kirikut ning laias plaanis hoitakse Indoneesias ikkagi Allahiga sama joont.
Aga vanaisa Romansyah kinnitab kõigele vaatamata särasilmi, et kuigi neid diskrimineeritakse ja praegusel kolmeteistkümnel šamaanil on vaid kaks õpilast ja et külanaiste lapsed elavad moslemitena linnas, ei sure selle haruldase kultuurilise kogukonna tarkus ning kolme peajumala nime jäädakse kauaks mäletama. Ja me kõik kolmekesi saame selle peale vaid ohata.
Üksindust Kalimantanil ei esine
Traditsiooniliselt elasid dajakid umbes kahesajakesi ühe katuse all. Pikkades jõepervele ehitatud majades jäi igale perele küll oma kamber, aga suurem osa elust saadeti mööda ühises suures ruumis. Nii pole ka ime, et senini eksisteeri siin kuigipalju eristust avaliku ja privaatse vahel. Soov olla hetkeks üksi tundub dajakkidele täiesti arusaamatuna. Kõik teavad kõike üksteise käekäigust ning oma nina süüdimatu enesestmõistetavusega teiste asjadesse toppimine on elu argipäev. Siin tehakse kõike koos ning alati hoolitsetakse, et keegi kogemata üksi ei jääks. Viimane kehtib ka pesemise puhul.
Privaatsust ei saa me ka siis, kui jõuame alla jõe äärde, et nautida ühte elu parimat asja – suplust soojas džunglijões vaatega palmipuude siluettide vahelt avanevasse kosmosesse. Meie dušši Kalimantani moodi jälgivad kümned pimeduses hiilgavad silmapaarid.
Pesemine toimetatakse Kesk-Kalimantanil enamasti jõevees, igal hommikul ja igal õhtul. Jõe äärde ehitatud hulpivatel parvedel toimuvad korraga kõikvõimalikud pesuaktid. Neiu seebise näoga harjab jõeveega hambaid. Vanamutike kõrvalpalgil nühib seebiveega särke. Lapsed hüppavad riietega vees ja solgutavad sinna šampooni. Mehed pesevad end läbi aluspükste. Väike plastmass-seintega majake parvel, mille funktsiooni me mõnda aega ei taibanud, osutub aga tualettruumiks, mis väljaheited otse voolavasse jõkke saadab. Mutike läidab augu kohal kükitades seedimist soodustava sigareti, samal ajal kui teisel pool õblukest seina lapsed muretult suplevad.
“Vesi ju liigub ja viib kõik minema,” ütlevad nad naerdes meie imestuse peale. Meie kehitame õlgu ja silmitseme nõutult, kuidas seebivahune vool järgmiste pesijateni jõuab.
Verine kukevõitlus ja paganlik õnnemäng
Maabume külas, mis peaks meid vastu võtma 17 inimese skeletiga, mis on maa all 15 aastat oma pesemist oodanud ning on nüüd lõpuks sealt välja kaevatud. Tegemist on dajaki hõimu ürgse tseremooniaga, mida nii kaua oodatakse ja ette valmistatakse ning millest alati räägitakse suure pühalikkusega. Seetõttu on ka meie ootused grandioossed.
Kuid oodatud kireva tantsu ja maagilise muusika asemel leiame vaid aedade otsas kõlkuvad külakutid, plärud ees ja pilk juba parajalt udune. Tseremooniaväljaku keskel kilekatuste all seisavad õnnemängud. Üks eriti kõhn dajaki kombel tätoveeritud mees asetab pühendunud rahumeelsusega sada tuhat ruupiat siia ja sada tuhat tänna (100 000 IDR-i võrdub umbes 8 euroga – Toim.). Teine mees võtab paki viiekümnetuhandesi ning heidab selle lõdva randmega pläraki keset lauda. Toksab siis oma naabrit, osutab meie peale ja sõnab: “Ja tüdrukutele juua, mida nad soovivad.”
Põrgulaua lähedalt võib leida aga mitte vähem põrguliku kukevõitluse, mis siinsetes kaugetes metsades esineb veel oma kõige verisemal moel. Iga kukk saab kanna ümber lihunikunoa, päkasuuruse vikati, millega vastane maha nottida. Kuked aetakse puhevile, panused lüüakse lauda ja minutit paar hiljem lesib üks lind siruli, kaelast veri voolamas, sellal kui teine kakerdab pooluimasena platsil. Kuke omanik haarab vaevatud linnu sülle ning tormab sellega mööda platsi ringi, saateks eufooriline võidukisa.
Nimelt peab suure kondipuhastuse kinni maksma üks kaheksapealine perekond, kes elab nelja seinaga uberikus ja närib õhtusöögiks vaid ühte kanakonti. Tseremoonia maksumus on aga umbes 20 000 eurot, mis kogutaksegi kokku eelneva 37päevase “festivaliga”. Teenitud raha eest ostetakse ümbruskonnast kokku sõitnud külalistele toitu, mis kahepäevase prassimisega ära süüakse. “1000 kg siga ja 200 kg kana,” teatab meile peremees.
