01.09.2011, 06:30
Ma olin Maxima ori
Ajakirjanik Laura Mallene töötas inkognito Tallinnas Maxima kaupluses kassiirina. Ta koges omal nahal, et müüjad töötavad kohutavates tingimustes.
Maxima tillukeses puhkeruumis, mis täidab ka köögi aset, lebavad prügikasti kõrval poolmädanenud õunad. Järgmisel päeval lisanduvad neile pruunide täppidega mahebanaanid. Puuviljade ümber tiirutavad esimesed puuviljakärbsed. “Neist saab töötajatele kissell,” ütleb mu kolleeg. Ühel tööpäeval leian kapilt poti. Ongi kissell, suurte puuviljatükkidega. Ma teen ühes Mustamäe Maximas osaluseksperimenti. Esitlesin Maximale end kui tavalist töökogemuseta noort. Ma helistasin Maxima peakontorisse (leidsin Äripäevast töökuulutuse, mille järgi nad otsivad muuhulgas kassapidajaid, koristajaid, kaupluse juhatajaid). Mind kutsuti töövestlusele, mis osutus ankeedi täitmiseks. Maxima ametnikud otsusasid panna mu kassiiriks. Poodi jõudes saab selgeks: Maxima on odav ja kiire. Odavad on toit, tarbeesemed, tööjõud. See odavus avaldub kõikjal. Kuuendas kassas oleva tooli ja kassaaparaadi vaheline ruum on nii väike, et mu jalad vaevu-vaevu mahuvad sinna - parem jalg on järgmisel päeval poolest saadik sinikaid täis. Seadmed on rikkis. Näiteks on katki kassa tool – kõik rattad on läinud! Neljanda kassa suitsude kapp sunnib sulgemisel mängu panema kogu jõu. Kassa lint keeldub iga veidi aja tagant töötamast. Kolleeg õpetab, et lindi töölesaamiseks peaksin selle otsas olevat nuppu silitama (ta ütleb “meelitama”), ja ma siis meelitangi, kuni kõik sõrmed on valusad, ja löön rusikaga, aga see ei aita alati. “Palun, palun hea lint, hakka tööle,” palvetan mõttes ja hõõrun oma tulitavaid näppusid. “Kas te... ei ole öelnud juhatajale või kellelegi, et see lint ei tööta korralikult?” küsin ma kolleegilt. Ta ei vasta. Ta ainult naerab kogu südamest mu küsimuse peale. “Ütlemisest,” informeerib ta mind kõnevõime tagasi saades nagu idiooti, “ei ole kasu. Saad aru?”