Kohe toob kena jaapanlanna meile menüüd ja pakub (tasuta) vett/teed. Nii tervitamine kui teenindamine käivad siin inglise keeles ning hiljem, kui siseneb üks habemega onu ja söögikoha autentsust kiidab, selgub, et eesti keelega siin ennast päris arusaadavaks teha ei õnnestugi. Aga kehakeele ja naeratuste abil saavad komplimendid siiski vahetatud. Menüüs on nigirid, sashimid, makid, salatid jne – üsna tüüpiline (eesti) sushikoha valik. Välja arvatud see, et suppe pole. Aga meeldivat leidub küllaga: eriti ahvatlevad näevad välja pildid Shabu Shabudest, sushikomplektidest. Kui ettekandja tellimust võtma saabub, soovimegi tellida komplekti nimega Sukiyaki, kuhu kuuluvad (toores) veiseliha, seened, tofu, nuudlid, sibul, muna ja riis. See korvitaolises nõus serveeritav toredus on mõeldud kahele inimesele ja maksab 16 eurot. Siiski me seda ei saa, sest teenindaja selgitab vabandavalt, et sellise tellimuse puhul tuleks enne oma soovist teada anda. Üritame uurida, mida see “enne” tähendab, aga seda neiu täpselt selgitada ei oska, ega ole ka ta inglise keel väga tugev, nii et me lööme muretult käega ja soovime tellida midagi, mida on. Ei ole veel näiteks angerjat, “sest turul sai otsa”, suitsulõhet, “sest poes olid liiga suured tükid” vms ja paljut muud, aga see, kuidas noor jaapanlanna komponentide puudumist põhjalikult selgitab, on nii armas, et pahandada ei tule pähegi. Lihtsalt soovitaks neil menüüsse märge teha, et kõike ei pruugi olla ja osa asju peab ette tellima, siis oleks kõik tipp-topp. Sest iseenesest on ju väga õige, et ebasobivat toormaterjali toidu tegemiseks ei kasutata. Eestis pole valik alati tasemel ja ma küll pigem võtan muu toidu, kui söön kuivanud servaga lõhefileed või pruunitriibulist avokaadot, mida mõnes teises Tallinna sushikohas on ette tulnud.

Mõistagi võtab tellimisprotsess sellistel asjaoludel kaua aega. Aga meil kiiret pole. Alustuseks tellime lõhe- ja tofusalatid. Need on väga mõnusad ja värsked, ühe salati hind 2 eurot. Nigiridest valime Tiamago (jaapani omlett), Sake Salmoni, Ikura (kalamari) ja Amaebi (magus krevett). Kahe nigiri hind on keskmiselt jällegi kaks eurot – väga odav ju. Saan esimest korda Eestis jaapani omletti, mis ei maitse nagu suhkruga segatud munapulber. Ka kõik teised nigirid on väga maitsvad – huvitav on magus krevett, mille magusus on tunda siis, kui õlut (jaapani õlu Asahi, 2.20 eurot) peale lonksad. Makisid võtame ka terve hunniku: Sumo-San (krevett, avokaado, kalamari), Tekka maki (tuunikala), Saki maki (lõhe), Heering futomaki (heeringafilee, salat), California maki (krabiliha, avokaado, kalamari) – hinnad varieeruvad, aga üle viie euro kuueks tükiks lõigatud makirulli eest ei küsita. Kõik pakutav on väga hõrk, ei pudise ega lagune ja näeb ilus välja. Kõige lõpuks jätame Maguro sashimi – toore tuunikala –, mis viib lihtsalt keele alla: kolme tüki hind kolm eurot.

lõpuks on me laud äärest ääreni tühjade värviliste taldrikutega kaetud. Nagu mujal maailmas sushikohtades tavaks, lüüakse arvet tehes eri värvi taldrikud hunnikusse ja ongi. Arve ei tule kahe peale kolmekümmet eurotki, aga kõht on ääreni täis ja aju toorest kalast erk. Pärast südamlikku hüvastijättu jaapanlannadega lubame peagi tagasi tulla – see soov kinnistub lõplikult teisel pool söögikoha ust, kus seisab silt, et kell 21-22 on kõik poole hinnaga. Õhtune sushi-train (ehk seesama pöörlev konveier) kesklinnas enne kodu poole viivat bussi, trolli või jalgratast on nii Euroopa – küll on meeldiv, et Tallinnas nüüd pikaleveninud tööpäeva sedasi lõpetada saab. Võib ka mõnusa õhtusöögi kaasa osta ja siis pärast kodus teleka ees “oishii, oishii” ümiseda – see ju tähendab jaapani keeles hõrgutavat.