10.09.2011, 07:00
Meenutus Juminda miinilahingust: “Nägin veel meest, kel oli jalg otsast kistud!”
Tallinlane meenutab, kuidas ta sattus noormehena ajaloo suurimasse miinilahingusse. See toimus 70 aastat tagasi Eesti rannikul Juminda poolsaare lähedal.
28. augustil 1941 pagesid kohe-kohe sakslaste hõivatavast Tallinnast Nõukogude punalaevastik, väeosad ja Eesti NSV võimuladvik. Leningradi poole liikus üle 200 aluse, millest enam kui veerand kohale ei jõudnud. Sakslased ja nende liitlased soomlased olid mineerinud Soome lahe Juminda poolsaarest põhja poole. Sõjaajaloolase Mati Õuna väitel oli miinitõke põhja-lõunasuunal 32 km laiune. Seal ootas enam kui 1600 miini, laevakaravane ründasid ka lennukid ja tulistasid rannalt suurtükipatareid. Õuna andmeil uppus 28.-29. augustil Läänemere suurimas ja ohvriterohkeimas miinilahingus 64 alust. Hukkus 12 000-14 000 inimest. Pakutud on ka palju suuremaid arve. „Vahest kunagi ei selgu päris kindlalt selle suure draama ulatus, mis augusti lõpul Soome lahes on aset leidnud. Uputatud ja kahjustatud laevade arv läheneb 200-le. Peaaegu nädal otsa merel põlenud laevajäänused, siin-seal vedelevad paadid, parved ja laibad on tunnistuseks Nõukogude mere- ja transportjõudude tohutust hävingust …“ kirjutas ajaleht Deutsche Zeitung im Ostland, teksti vahendas Postimees 6. septembril 1941 . Vene ajaloouurijate andmeil hukkus 18 000 sõjaväelast. Laevadel olnud umbes 15 000 tsiviilelanikust pääsesid vähesed, seega oleks hukkunuid ligi 30 000. Praegu 93aastane Rafael Beltšikov oli tollal 23aastane. „Minu elu saatus on väga hea saksa keel, mille õpetas mulle vanaema Amalie,“ räägib vanahärra Lasnamäe-kodus köögilaua ääres, kus jutu vahel kompvekkidega maiustame. Just saksa keele oskuse tõttu värvati ta sunniviisil Punaarmee luureüksusse, kes pidi nuuskima Saksa vägede liikumise järele. Aga ta suhtleb vabalt ka eesti, vene, juudi ja inglise keeles ning pursib soome keeltki. "Anti käsk: kiiresti evakueeruda – Miinisadamast, ükskõik milliste vahenditega!“ meenutab Beltšikov ja lisab, et kiiresti pole õige sõna - see oli jooks elu eest. Ta mäletab, et silkas madrusesärgis mööda Narva maanteed. Kostsid plahvatused, linn põles mitmel pool. Noormees oli näljane. Ta hüppas sisse restorani „Rooma“. „Mitte ühte inimest, aga kaetud lauad – vaagnad pannkookidega, kirsimoos. Toppisin seal kiiruga midagi suhu ja tormasin edasi.“ Mööda Mere puiesteed, elektrijaamast mööda. Miinisadamat ta teadis, sest oli seal käinud kala püüdmas. Kui jäi veel paarsada meetrit laevadeni, paistis ees lausa tulemeri. Sakslased tulistasid sadamat Pirita poolt.