Kuid teisalt jällegi kujutleme endale ette äärmiselt vähetõenäolist stsenaariumi: otsest Vene-Hiina sõjalist konflikti. Kõigepealt küsigem: miks peaksid hiinlased ründama otseselt oma põhjanaabrit, sellal kui rahvusvaheline meedia üsna sageli kirjutab pikalt-laialt Hiina kui uue globaalse geopoliitilise subjekti efektiivsest demograafilisest hõivamispoliitikast vene Kaug-Ida aladel? Tihti luuakse Venemaa jaoks lausa apokalüptiline pilt. Siinmail mõnikord parastava alatooniga. Tõsi küll, ekspertide tasandil kõigub meie idanaabri idapoolsel territooriumil (Irkutskist Primorjeni) reaalselt ja samaaegselt elavate hiinlaste arv vägagi oluliselt, hõlmates enamasti 200 000 — 500 000 inimest. Viimane arv, kui see on enam-vähem tõene, ei ole muide sugugi katastroofiline. Loomulikult on võimalikust negatiivsest arenguvõimalusest hästi teadlikud nii vene võimud kui ka paljud sealsed tavakodanikud.

Lisaks ärgem unustagem: tõusval supervõimul on seni lahendamata mitu üliolulist välis-ning sisepoliitilist väljakutset. Nimetagem kasvõi Taiwani ühendamist ja etnilis-poliitilis olukorda Tiibetis, Uiguurias ning Välis-Mongoolias. Hoolimata ressursilisest ülekaalust, ei tunne Hiina keskvõimu esindajad end nimetatud suurtes piirkondades sugugi kindlalt. Kultuuriliste ja sotsiaal-etniliste vastuolude kõrval mängivad seal oma osa ka geograafilised ning klimaatilised iseärasused. Vastasseis kestab juba kümneid aastaid. Lisaks süvenevad Hiina sisemaal üha enam ökoloogilised ja demograafilised probleemid (näiteks noormeeste arvuline ülekaal).

Nende probleemidega seonduvalt tekiksid Venemaal üsnagi arvestatavad vastutegevuse võimalused, mis muuhulgas saavutaksid täiendava jõu eelkõige tema praegusest ja tulevasest sõjalisest potentsiaalist. Osa venelastest sõjanduse asjatundjaid peavad tulevast sõjalist kokkupõrget ometigi tõenäoliseks. Nende meelest ei ole Hiinal enam aega pikaldaseks infiltreerumiseks Kaug-Ida ning osaliselt Ida-Siberi aladele: esmajoones elanikkonna suurus (ca 1, 4 miljardit) ning energiakandjate nappus asetavad hiigelriigi lausa sundseisu. Hiina lihtsalt peab muutuma oluliselt suuremaks, kui ta ei taha laguneda väiksemateks osadeks. Seevastu Mongoolias, Kasahstanis ja Venemaal on palju toorainet ning elanikke vähe. Säärane on asjade objektiivne seis vene geopoliitikutest pessimistide vaatevinklist.

Kuid küsigem: kas see hüpoteetiline invasioon võib aidata kaasa Hiina ees seisvate sotsiaal-majanduslike raskuste lahendamisel? Minu arvates ei pruugi Hiina jaoks positiivne tulemus sugugi realiseeruda, seda eriti sõjategevuse võimaliku venimise olukorras. Pealegi, nagu ajalugu on korduvalt näidanud, suudavad venelased end välisagressiooni tingimustes nö mobiliseerida. Iseenesest mõista, säärase igati reaalse tulevase sündmuste käiguga arvestab ka Hiina tippjuhtkond. Siberi ja Kaug-Ida tooraineid ei saa sõjaolukorras tegusalt kaevandada ega välja vedada -- näiteks partisanisõja tingimustes. Mida toetaksid vene õhujõud ning allveelaevastik (päris kindlasti koos taktikalise tuumarelva käikulaskmisega). Samuti ei tohi sel juhul silmist lasta Euroliidu ja NATO kindlat sõjalis-poliitilist toetust Venemaale — kas siis Siberi rikkused peavadki Hiinale minema?!

Seetõttu eelistab Hiina teha Venemaaga Siberi avarustes majanduslikku koostööd, vedades sealt sisse eeskätt energiakandjaid ning metsa. Ja muidugi kannatlikult oodata endale soodsa olukorra kujunemist (osaledes võimalust mööda ka selle kujundamisel). Teisalt ei maksa kahe silma vahele jätta järgmist tõsiasja: nii mõnedki vene riigijuhid oskasid ja kohati oskavad isegi praegu samuti külmavereliselt oodata.

P. S. Hiljuti plahvatas rahvusvahelises massmeedias järjekordne sentsatsiooniline uudis: hiina miljardärist kinnisvaraarendaja Huang Nubo tahab osta 0, 3% Islandi territooriumist, et siis sinna 100 miljoni USD eest ehitada grandioosne turismikeskus. Islandi valitsus siiski kahtleb tehingu transparentsuses, kuna saareriik asub tähtsate mereteede ristumiskohas ning Arktika naftavarude läheduses. Mine tea, kes seda magnaati tegelikult juhib…