Tallinna kuulsaim nats
Kevadel 1942 oli Tallinn elevil. Oodati kõrget külalist Berliinist, väga kõrget. Ja 18. mail saabuski Balti jaama rong Riiast. Perroonile astus mundris mees – riigiminister Alfred Rosenberg. Peatselt 50aastaseks saav hallineva peaga, ent reibas minister tundis end koduselt. Oli ju Tallinn, vabandust, Reval, tema sünnilinn.
“Täna astub üle pika aja oma sünnimaale praegune Ida-alade riigiminister Alfred Rosenberg, kes Adolf Hitleri kõrval on suurimaid ja sügavamõttelisemaid uue Saksamaa ideolooge,” kirjutas Postimees uhkusega, ning jätkas: “Siin oma kodulinnas käis ta koolis ja siin sai ta ka esimesi virgutusi, mis äratasid ta huvi ajaloo ja filosoofia vastu.”
Aastapäevad varem oli Rosenberg teatanud, et Baltikumist saab Saksa asustusala. Eesti asustatakse kõrgema rassi esindajate sakslastega. “Tema elutöö lähtekohaks on truudus ideele, truudus Juhile ja sisemine paratamatus, lõppjaamaks armastus Saksamaa vastu, vankumatu usk saksa rahva elujõusse.”
Postimees oli endale teadmata naelapead tabanud, sest eestlastel riigiministri armastuses kohta polnud. Kuigi… Aastal 1931 anti noorele ajalehe Vaba Maa ajakirjanikule Jüri Remmelgasele ülesandeks uurida Rosenbergi põlvnemist. Rosenberg oli äsja avaldanud oma peateose “20. sajandi müüt”, mida peeti Adolf Hitleri “Mein Kampfi” järel natsiideoloogias tähtsuselt teiseks raamatuks. Remmelgas jõudis suisa ehmatava tulemuseni. Rosenbergi esivanemate soontes oli voolanud küll eesti, läti ja prantsuse verd, aga mitte piiskagi saksa oma.
Sidemed eestlastega ununesid Rosenbergil kiiresti. Olümpia-aastal 1936 õnnestus paaril Uus Eesti ajakirjanikul Berliinis pääseda korraks tema jutule. Lehemehed tundsid huvi, millal tähtis isand kavatseb oma kodumaad väisata. “Eesti on ju nii kaugel,” sõnas Rosenberg paljutähendava naeratusega. “Aga võib-olla siiski kunagi.” Olgu lisatud, et 1928. aastal oli Rosenberg ikkagi paar nädalat Eestis oma sugulaste juures veetnud.
Eesti keelt Rosenberg loomulikult enam ei osanud, isegi üht lausetki mitte. Kui Rosenbergiga lühiusutluse teinud eestlased seda küsisid, raputas ta vaid pead. Ometi oli Rosenberg aastatel 1915–1923 olnud abielus eestlanna Hilda Leesmanniga. Ka ei mäletanud või ei tahtnud mäletada ta Eestist suurt midagi. “Sellest on ju nii palju aega tagasi…”
Aga pidanuks. Sai ju Rosenbergi ristikäik juutide vastu alguse just Tallinnas. 30. novembril 1918 esines ta Mustpeade suures saalis esimese avaliku kõnega marksismi ja juutluse vastu. Õige kohe pärast seda pühkis ta Revali tänavate tolmu oma jalgelt ja lahkus koos viimaste okupatsioonivägedega Saksamaale. Seal liitus ta Hitleriga ja 1923. aastal sai natside tähtsaima häälekandja Völkischer Beobachter toimetajaks.
Veendunud antisemiidist kujunes natside peaideoloog. Lisaks 1930. aastal ilmunud “20. sajandi müüdile” avaldas Rosenberg veel hulga samalaadseid raamatuid – “Juutide jälg aegade keerises”, “Siioni tarkade protokollid ja juudilik maailmapoliitika”, “Talmudi ebamoraal”, “Katk Venemaal”, “Vabamüürlik maailmapoliitika” jt. Kuigi Rosenbergi peateos oli segane ja raskesti arusaadav ning seda pilgati ka natside endi seas, pälvis autor ometi Saksa Rahvusauhinna. Selle niinimetatud Saksa Nobeli said lisaks Rosenbergile veel vaid kaks meest: arhitekt Carl Ludwig Troost ja skulptor Arno Brecker.
20. mail 1942 lahkus Rosenberg Eestist. Ta ei pöördunud siia enam iial tagasi. Sünnilinna jäi ministrile meenutama Revali linnavärava kuldne võti, mille oli talle kinkinud kindralkomissar Karl Lietzmann. Sõja lõpul langes Rosenberg liitlaste kätte vangi ning anti Nürnbergi tribunali alla. Ta mõisteti süüdi kui sõjakurjategija ja poodi 16. oktoobril 1946.
Mida andis Alfred Rosenberg Eestile? Eesti Kunstimuuseumis on hoiul tema joonistus “Trepikoda” (1918). Üks Rosenbergi taies olla rippunud ka Reaalkooli seinal, ent olevat haihtunud krooniaja tulles. Muud suurt vist midagi. Mida aga andis Eesti Alfred Rosenbergile? Samuti suurt ei midagi. Igatahes tema nimega kaasnevas kurikuulsuses pole Eestil ega eestlastel mingit osa.