Welcome to Gröönimaa
Jääkarusid ei pidavat Upernaviku piirkonnas (Gröönimaa põhjapoolseim punkt, kus pakutakse rendiks kajakke) suviti olema. Kuid võib olla erandeid, ja püss koos rohke laskemoonaga anti kaasa. Vaalad pidid olema inimeste vastu sõbralikud. Kui välja arvata nende vete harv külaline mõõkvaal. “Kui näed, lase kähku jalga,” kõlas hoiatus. Ta pidavat hakkama paadiga mängima ja mine tea, mis mõtted talle siis pähe tulevad.
Sellest hoolimata kulges juba varsti meie veetee järskude kaljunõlvadega saarte vahel, mille peal olid kodu leidnud kajakad ja krüüslid. Liikumise katkestas korraga kõva mürin. Äike, oli esimene mõte. Ehkki taevas polnud ühtegi märki lähenevast tormist. Peagi sai selgeks, et müristajateks olid jäämäed, mis kõva kärgatuse saatel pragunesid, ning võimas heli kajas mägedelt vastu. Vahel pudenes ka mõni suuremat sorti jäätükk vette. Jäämägesid oli ümberringi palju, üks pilkupüüdvam kui teine. Eriti kenad olid sellised mäed, mille küljed külm vesi puhtaks oli pesnud ehk nad olid end vees juba mitu korda keeranud.
Ühe sellise mäe juures tegime puhkepausi. Mägi polnud väga suur – umbes paarkümmend meetrit kõrge. Kajakas tuli uudistama ja lendas jäämäe tippu. Naljatasime, et nüüd ajab mäe ümber. Täpselt nii aga juhtuski, kui olime vaevalt minutijagu mäest eemale aerutanud. Käis üks kõva pauk ja mitme kuupmeetri suurune jäämäe tipp prantsatas vette. Edaspidi hoidsime mägedega suuremat distantsi, kui see vähegi võimalik oli. Aga selgus, et jäätükid võivad ka vee alt üles kerkida. Nii juhtusin nägema, kuidas paadist mitte eriti kaugel kolakas jäätükk veest meetri kõrgusele välja hüppas. Ilmselt oli ka meie all vetesügavuses liustik...
