Näitus “Continuum_the perception zone”
Tallinna Kunstihoones. Avatud 2. oktoobrini.

“Continuum_ the perception zone” tegeleb ruumi- ja kunstitajuga ning eesmärgiks on luua sild nüüdiskunsti ja publiku vahel, nagu kirjutab kuraator Maria Arusoo. Kuraator piiritleb selgelt näituse taotluse, kirjutades, et selle keskkond “mõtestab ümber tavapärast kolmedimensionaalset ruumitaju ning binaarset objekt-subjekt suhet, mis eksisteerib vaataja ja teose vahel”. Peamisteks meediumiteks näitusel on valitud valgus ja heli.

Jälgides arenguid tänapäeva kultuuritööstuses ja -tarbimises, käibib kõike-palju-ja-korraga-põhimõte, mis on ka Kultuuripealinna toimimise iseloomustaja. Leides end sündmuste liigtiheduse tõttu järjekordselt unustamas mõnda olulist kultuuri-show’d ja sattumas kogemata enda jaoks ebaolulisele ettevõtmisele, küsid oma tegevuse mõtte kohta. Kultuuriküllus peaks olema kultuuritarbimispõhise katarsise tekitamine, tulemuseks saab aga nördimus oma logistilise saamatuse või vastuvõetamatu kultuuripakendi üle. Siis tulebki tõmmata pidureid ja tekitada pause.

See on pind ja alus kunstiteoste kui füüsiliste artefaktide ja objektide eituse tekkimisele, mille maailm on juba läbi teinud. Kui valitseb info, asjade ja ideede üleküllus, siis saab kunsti eesmärgiks kunsti “tühjendamine” tähendustest, kunstist kui materiaalsusest ja saalide vabastamine publikust. Elamus ja katarsis tekib meisterliku pausi ja lüngaga kokkupuutumisest.

Seda näeme Martin Creedi, Olafur Eliassoni, Kiwa, Daniel Kemeny & marusoo, Toomas Thetloffi ja Ceal Floyeri töödes, siis praktiliselt kogu näitusel. Vaatajale ei näidata asju, mateeriat, kui lastakse heli, siis pigem visuaaliga katmata teabe edastamiseks.

Kuraator kirjutab, et tegu on “…kontiinumiga, kus esineb eri viise ruumiloomiseks — st ruumiline taju, mis harilikult võimaldab vaatajal oma ümbrust kogeda ja tagajärjena selle üle kontrolli omada, on antud näituses nihestatud ning harjumuspärased viiteraamistikud on moonutatud”. Jah, vaatajale ei pakuta pidepunkte, asjastatud keskkonda ega arusaadavaid viiteid tähenduslikule kunstisõnumile.

Miks toimub kunsti “tühjendamine”, nii tähendustest kui mateeriast? Mida loeme välja näitusest, mis viiteraamistikku võiksime selle panna? Arusaadavalt on oluline suurte nimede kohaletoomine, nagu Creed ja Eliasson. Oluline on Eesti kui provintsikunsti skeene tõstmine ja uute kuraatorite ning kunstnike põlvkondade kasvatamine, kes kaugete näituste ja biennaalide külastamise asemel toovad tipud ise kohale. Maailm on väike ja Eesti on sellega võrreldes vaid pisut väiksem. Selle kogemuseni ei jõuta ainult odavlendudega kunstimetropole külastades.

Muidugi on kunstiajaloos varemgi pausi- ja lüngapõhist kunsti tehtud. Saame viidata musta ruudu autorile Kazimir Malevitšile, John Cage’i “4:33-le”, Yves Kleini “Tühjuse näitusele”. 1990. aastate alguse näitused Tallinnas — “Aine-aineta” (1993) ja “Olematu kunst” (1994) — taotlesid kunstimaterialiteedi küsitavaks muutmist ja objektide kaotamist kunstisaalidest. Kuid füüsilise kunsti taak oli siiski raske ja sellest lahti ei saadud. 1995. aasta “Ruumi naasmine” ehk remondijärgne tühi Kunstihoone viitab kogemusele, mis tekib asjastamata teosteta kunstiruumis viibides, nagu ka “Continuum” praegu.

Kuraator väidab mõtestavat ümber “binaarset objekt-subjekt suhet”, mis tekib vaataja ja kunstiteose vahele. Teisiti üteldes, kui objekt kõrvaldada, jääb vaid subjekt, kes hüljatuna lünga ja pausi meeleheitlikku embusse avastab füüsilise kunsti puudumise kaudu tühjuse ka enese peas. Ja sellest võib alata kauaoodatud isiklik puhastumine.