Kurmo Konsa: Tulevik on tehislik
Ja kultuur olgu siinkohal käsitletud antropoloogiliselt, mõistes selle all midagi grupile inimestele omast. Olgu selleks näiteks väärtused, veendumused maailma ehitusest ja inimeste olemusest, maailma ja ühiskonna tõlgendusviisid. Kultuur väljendub käitumises, tegevustes, sündmustes ja mitmesugustes artefaktides.
Kuid tuleb lisada, et kultuur ei ole ei käitumine, sündmused ega artefaktid ise, vaid tähendused ja väärtused, mille neile annavad inimesed. Kultuuri kõige laiem eesmärk on aga olla probleemilahendamise mehhanism, mis aitab inimesel liigina maailmas toime tulla. Seetõttu on kultuur, ise sageli nähtamatuks ja vaikivaks jäädes, ometi osaline äärmiselt olulistes protsessides ja seetõttu ongi tähtis kitsalt poliitilisest rääkimise asemel keskenduda kultuurilisele.
Nii vaadates võime nii Breiviku tegevust kui Aaviksoo mõtteavaldusi vaadelda ka ühe olulise arengu verstapostidena, mis minu arvates on märgilise tähendusega. See on areng, mida võib nimetada tehislikustamiseks, mille liikumapanevaks jõuks on pidevalt uuenev tehnika, mida on vaja, et suurendada heaolu. On paratamatu, et tehnika kasutamine ise muudabki maailma tehislikuks. Füüsilise keskkonna ümberkujundamiselt on tehnoloogia liikunud inimese keha, genoomi ja teadvuseni. Nüüd on jäänud koloniseerida viimane avastamata piiriala – inimkonna kultuurilised ressursid.
Muidugi võib küsida, et kui kultuuri loojaks on inimene, kuidas saame siis rääkida tehislikust kultuurist. Kui tehisliku all mõista midagi inimese loodut, siis on kogu kultuur nagunii tehislik. Tegelik olukord pole aga sugugi nii lihtne. Ühelt poolt loob inimene kultuuri, kuid samas vormib kultuur inimest. Kultuuriline reaalsus tundub eksisteerivat lahus indiviidist. Me kõik asume kultuuris, kuid meist igaühe võimalused kultuuri mõjutada ja suunata on tühised. Kultuur, millest oleme kogu aeg mõelnud kui inimese loomulikul teel kujunenud keskkonnast, on leidmas uut ümbermõtestamist kui piiramatute võimalustega kunstlik keskkond. Kultuuritehnoloogia võimaldaks laiendada inimese võimu kogu teadaolevale maailmale. Arvestades kultuuriga seotud probleemide üha suurenevat kuhjumist, on tehiskultuuride arendamine muutunud oluliseks.
Millised on aga inimese võimalused kultuuride arenguprotsesse mõjutada? Tegelikult üsna kehvakesed. Olemasoleva loomuliku kultuuri muutmine on keeruline ja sageli tulemuseta protsess.
Riikide tasandil seostuvad kultuurimuutused ennekõike teiste kultuuride allutamise ja alistamisega. Selle kohta võime leida arvukalt näiteid nii ajaloost kui ka tänapäevast. Õnneks pole rahvuskultuuride muutmisel suuri saavutusi kellelgi ette näidata. Kuid seda püütakse pidevalt teha, mõelgem või Afganistani peale, kus meiegi osalised oleme. Kõige enam on kultuurimuutmine pälvinud tähelepanu organisatsioonide, ennekõike ettevõtete tasandil. Siingi on tulemused jäänud pigem kesisteks. Tunnistatakse küll kultuuri põhimõttelist muudetavust, kuid seda peetakse väga raskeks ja teostatavaks ainult kindlate tingimuste olemasolu korral.
Tehiskultuurne lähenemine pakub radikaalselt teistsuguse lahenduse kultuurimuutmise ülesandele. Selle asemel, et hakata olemasolevat kultuuri muutma, tuleb luua tehislik kultuur. Tehiskultuuride peamine erinevus looduslikest/loomulikest kultuuridest on nende loomise eesmärgipärasus. Nad on imaginaarsed ruumid, kus teavet säilitatakse, luuakse, vahetatakse ja esitatakse. Kultuur on nagu võrk või filter, mille kaudu omandab maailm, keskkond, probleemsituatsioon iseloomulikud tunnused. Kui muudame võrku või filtrit, on meil võimalik probleemi uuesti defineerida, näha teise nurga alt või ta sootumaks kaotada.
Küsimus tehiskultuurist ei ole mitte niivõrd küsimus tehnoloogiast, kuivõrd küsimus äratundmisest ja tunnustamisest. Kultuuri arvamine inimese loodava ja suunatava hulka muudab oluliselt meie maailma, isegi juhul kui me kohe midagi ette ei võta. Tulemuseks on meie maailma muutumine. Ja siis ei aita enam see, kas me seda soovisime või mitte. Olgu ideed kultuuride tehislikust loomisest kui tahes kummalised, aga kui inimesed käsitlevad tehiskultuure reaalsetena, siis nad seda ka on.
Kõik infoprotsessid ühiskonnas toimuvad mingi kultuuri raames. Tehiskultuuriline lähenemine detsentraliseerib ja mitmekesistab tähendusi endid, muutes infoprotsesside kultuurilist konteksti. Inimene ei loo mitte ainult kultuuri sisu, vaid ka kultuuri ennast. Ehk pole siit ka tehisintellekt enam kaugel. Tehiskultuursed keskkonnad hakkavad ümbritsema meid kõikjal. Kõige olulisemaks oskuseks saab võime neid kultuure etnoloogiliselt käsitleda ja kasutada. Kui lähete uude töökohta, siis ei ole peamine mitte omandada konkreetsed tööoskused, vaid oskus sulada uude tehiskultuuri ja hakata seda aktiivselt kujundama.
Kui tulla loo alguse juurde, siis on selge, et Breiviki tegevus on suunatud tehiskultuuri loomisele. Ta kirjutab tekste ja annab siis neile tõsiseltvõetavuse oma tegudega. Ta tahab luua tehiskultuuri, mis oleks tema arvates parem maailm kui praegune. Üks inimene ei ole kunagi kultuur, kuid üks inimene võib algatada tehiskultuuri. Edasine on juba info jagamise küsimus ja tänapäeva maailm on selleks väga soodne.
Kas kultuur õigustab mingeid tegusid – absoluutselt mitte. See, et mingi tegu on antud tehiskultuuri raames õigustatud, ei ole kuidagi kohustav teise kultuuri kuuluvatele inimestele. Pole vahet, kas teo põhjuseks on geenid, alkohol, kultuur või tehiskultuur. Mitte keegi ei saa sundida meid isegi neid tehiskultuure mõistma.
Meil võib olla – ja ongi – küll üks füüsiline maailm, kuid me mõtleme ja tegutseme eri kultuurilistes tegelikkustes. Väga tihti on nende kultuuriliste tegelikkuste kokkupuuted väga valusad. Kultuuriline mitmekesisus on senini tuginenud looduslikele protsessidele. Koos tehislikustumise süvenemise ja laienemisega on selle mõjuvälja sattumas ka kultuur. Kultuur on juba oma olemuselt mitmekesisust sisaldav nähtus. Tehiskultuurid suurendavad kultuurilist mitmekesisust lausa plahvatuslikult. See võib olla lahe, aga see võib ka olla surmav. Kahjuks tähendavad paljude inimeste jaoks need ühte ja sedasama.
Kurmo Konsa, infoteaduste doktor, raamatu “Maailm 2.0: looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine” autor.
