Sillamäel asub Ecometali ümbertöötlemistehas, mille toodang läheb suuresti ekspordiks Euroopasse (Saksamaa, Itaalia, Poola) ja Lähis-Itta (Saudi Araabia, Iisrael, Egiptus).

Kaasik pidi noorukieas langetama tähtsa otsuse, kui tal oli valida profisportlase karjäär või ülikool. Tal oli Nõukogude Liidu juunioride meistrivõistlustelt pronksmedal ja asi liikus ülesmäge. Aga tema otsustas õpingute kasuks, erialaks looduskaitse. Tööd alustas mees Aegviidu metsamajandi looduskaitseinspektorina.

Inimesed said kuulata tema keskkonnakommentaare Eesti Raadio saates “Maailm täna” või lugeda tema filosoofilisi traktaate ökosotsialismist ajakirjast Looming. Igatahes oli ta taasiseseisvumise hetkeks ideaalne mees keskkonnaministri ametisse. Praegu selle ministeeriumi arengule tagasi vaadates tõdeb Kaasik, et nüüd on väga palju bürokraatiat, varem tehti asju rohkem terve mõistusega.

1997. aastal kutsus Tiit Vähi valitsus Kaasiku äsja privatiseeritud Silmetisse. Riik ja uus omanik otsustasid luua eraldi ettevõtte, mis hakkaks tegelema jäätmehoidla probleemidega. Järgmised 11 aastat tegeles Kaasik Ida-Virumaal keskkonnaküsimustega, juhtides firmat Ökosil. Lühikese ajaga tegi ta sellest ettevõtte, mille kogemusi hinnatakse ka teistes riikides. Tähtsaimaks projektiks jäi uraanijärve likvideerimine. Kaasiku sõnul polnud Sillamäe uraanijääkide hoidlaga seonduvate keskkonnaprobleemide lahendamine oluline mitte üksnes Eestile, vaid kõigile Läänemere maadele. Sisuliselt andis see Eestile tuumajäätmetega tegelemise kogemuse.

2007. aastaks oli uraanimülgas lõplikult likvideeritud. Kaasik keskendus enda loodud ettevõttele Ecometal, millest tänaseks on saanud väga tugev tegija. Ecometal ajab ebatavalist äri – see on Baltikumi ainus firma, mis tegeleb pliiakude ümbertöötlemisega. Põhja-Euroopas on üldse vaid kaks sellist tehast, lähim neist Rootsis. Tegelikult on see Kaasiku jaoks loogiline areng – ta on eluaeg tegelenud keskkonnaküsimustega ja pliiakud on olnud pidevalt probleemiks. Ent ilmselt oli ta jällegi õigel ajal õiges kohas.

1990ndatel hakati Paljassaares plii­akusid lõhkuma ja neid sealt välja vedama. Kuna Eesti oli Baltikumis esimene Baseli konventsiooniga liitunud riik, mis võimaldas ohtlikke jäätmeid välja vedada, siis hakkasid ka Läti ja Leedu akud liikuma läbi Eesti. Kaasik mõistis, et akude purustamisest ei piisa. Kui maailmaturul plii hind tõusis, tekkis idee rajada tehas, mis käivitus 2003. aastal.

Kaasik tunnistab, et algul uskusid vähesed, et tehas üldse ära tasub, sest mujal on mahud kordades suuremad. Kuid tal õnnestus vabrik nii efektiivselt tööle panna, et nüüd on see teistele eeskujuks. “Tehas töötab puhkepäevadeta 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas, 365 päeva aastas. Ainult korra aastas tuleb see kolmeks nädalaks sulgeda, et asendada tulekindel sisevooderdis,” selgitab Kaasik. Praegu käib Sillamäelt läbi umbes miljon akut aastas.

Lisaks õigele asukohavalikule – tööstuspiirkonnana tuntud Ida-Virumaal on nii infrastruktuur kui ka sobivat tööjõudu – seisneb firma tugevus ka Itaaliast ostetud patenteeritud edumeelse tehnoloogia kasutamises. “Põlvamaal võib olla väga suur tööpuudus, aga sealt ei leia töötajaid, kes oleks 24 tundi valmis pliid sulatama,” märgib Tõnis. “See, et Ida-Virumaa on tööstuspiirkond, ei ole iseenesest halb. Pole mõtet võidelda selle eest, et tööstus Ida-Virumaalt ära kaoks, kuskil peab see ju olema. Eesti riik peaks seda hoopis sihikindlalt toetama,” leiab ta.

Pliiakud on kallid ja korjatakse peaaegu kõik kokku. Hinnad on nii kõrged, et akude eest küsitakse juba 40 protsenti plii hinnast. Probleem on pigem väikeste akudega, mis jäävad ripakile. Samas on Leedus akud lausa salakaup – seal lõhutakse neid siiani ja keegi ei tea, kuhu satub hape. Ometigi on tegu ELi liikmesriigiga.

Kuid mida nende akudega siis õigupoolest tehakse? Tõnis räägib, et nad lähevad tervikuna ühele lindile, mis viib purustavasse haamerveskisse. Metall, pasta ja plastid eraldatakse, plii läheb ahju. Plastidest tehakse valdavalt akukaste, graanuleid kasutatakse ka näiteks Kunda tsemendivabrikus kütusena. Hape kuivatatakse ja kristalliseeritakse. Naatriumsulfaat, lumivalge pulber, müüakse suuremalt jaolt Kehra paberitööstusele, aga seda kasutatakse ka pesupulbri tootmiseks või klaasitööstuses.

Sellega on seotud ka üks viimastest investeeringutest. Varem läksid ülejäägid vesilahusena Läänemerre. See pole küll keelatud ega ka väga ohtlik, kuid kuna Kaasik hoolib keskkonnast, investeeris ta selle probleemi lahendamiseks veel kolm miljonit eurot.

Äsja käis Kaasik koos oma tootejuhiga Indias erialasel sekundaarse plii tootjate ülemaailmsel kongressil. Järgmisel aastal toimub see kongress Eestis ja Ecometal võõrustab kõiki külalisi.

Kuna Sillamäe tehas töötab juba praegu maksimumvõimsusel, võib edaspidi mõelda pliist toodete tegemisele. Selle asemel, et pliid 25kiloste kangidena eksportida, on pliist tehtud näiteks ka jahtlaevade kiilusid. Teine võimalus on seotud elektroonikajäätmetega – vanad telerite ekraanid sisaldavad pliid, mida praegu Sillamäel kasutatav tehnoloogia kätte ei saaks.

On vana tõde – kes palju teeb, see palju jõuab. Kaasik jõuab. Ta on ka näiteks vehklemisliidu president – vehklemist harrastas ta nooruspõlves õige edukalt. Samas on tegu mitmenda põlve loodusemehega, loodushoidlikku ellusuhtumist ja kultuuripärandit hindava inimesega.

Ida-Virumaal asub Kaasikule hingelähedane Saka mõis, mille ta on restaureerinud.

Kompleks on peaaegu valmis. Värskelt sai valmis mõisa peahoone, see on seal nagu rosin. Hotell, restoran ja spaa olid juba varem korda tehtud. Saka tõi Kaasikule mullu Ida-Virumaa aasta tegija tiitli. “Olen ehitanud Saka üles, et see oleks nagu värav pankrannikule,” ütleb Kaasik.

Kui Tõniselt küsida, kas unistused on täide viidud, arvab ta, et ehk see nii ongi. Tema elu on keskkonnale elatud elu.

Ecometal

2010. aasta majandusandmed (eurodes)

Käive 18,4 miljonit

Käibekasv 61%

Kasum 2,7 miljonit

Töötajaid 53

Turg:
Euroopa58% Muu40% Eesti 2%
Kaasiku osalus: u 60%