Ardo Hansson: Kas Eesti üha kiireneval majanduskasvul on ka miinuspool?
Mida rohkem kasvavad investeeringud, seda vähem küll tõuseb elanike hetkeline heaolu, aga seda tõenaolisemalt saab majanduskasv olema püsiv.
Nagu enamikes riikides, ei avalda meie statistikaamet otseseid andmeid säästmise kohta. Nende rehkendamine on aga suhteliselt lihtne.
See algab aabitsatõest, et investeerida saab vaid seda mida on säästetud.
Üksikisik saab investeerida kas isiklikke sääste või neid sääste, mida teised on talle annetanud või andnud ajutiseks kasutamiseks. Viimase tavaliseim näide on pangalaen, mille taga on kellegi teise hoiustatud või aktsiatesse paigutatud raha.
Täpselt samuti saab ühe riigi majandus investeerida kas seda, mida tema kodanikud, firmad või valitsus on säästnud, või neid sääste, mida teised riigid või nende kodanikud on talle annetanud (välisabi) või andnud ajutiseks kasutamiseks (välislaenud, otseinvesteeringud, paigutused börsil noteeritud aktsiatesse, jne).
Seetõttu võrduvad ühe riigi koguinvesteeringud tema sisemaiste säästudega pluss välisressursside netosissevooluga. Viimase mõõdupuuks on maksebilansi jooksevkonto puudujääk. Teisisõnu, sisemaiste säästude suuruseks on koguinvesteeringute maht miinus jooksevkonto puudujaak.
Üldised trendid näitavad säästmise olulist vähenemist, investeeringute väikest langust ning jooksevkonto puudujäägi kasvu.
Aastate 1994 ja 1995 22-protsendise säästmise tasemega võib veel kuidagi rahule jääda. Mulluse järsu languse üle ei saa erilist rõõmu tunda.
Lisaks on lõviosa viimase aja suurenevast välisressursside sissevoolust läinud tarbimise, mitte investeeringute finantseerimiseks.
1996. aastal oli seda sissevoolu mõõtva jooksevkonto puudujäägi osakaal SKT-s 5,7% kõrgem kui aasta varem. Sellest kasvust läks ainult 7% (0,4% SKT-st) investeeringute suurendamiseks, 93% (5,3% SKT-st) aga säästmise vahendamiseks, ehk tarbimise suurendamiseks.
Siiski näitavad esialgsed andmed nii tugevat säästmise vähenemist, et täpsustused vaevalt muudavad üldjäreldust: hiljutise majanduskasvu taga on eelkõige tarbimise, mitte investeeringute kasv.
Kui tahame, et Eesti majandus saavutab kiire ja püsiva kasvutempo, peame pöörama senisest rohkem tähelepanu säästmise ja investeerimise suurendamisele ning tarbimise piiramisele.
Valitsuse säästudeks on tema tulud miinus jooksvad kulud. Mida paremini ta hoiab oma eelarve tasakaalus (kui mitte väikeses ülejäägis), ja mida suurem osa tema kuludest läheb investeeringutele, seda rohkem ta säästab.
Üksikisiku säästmise suurendamises on oluline roll hoiakute revideerimisel (suurem rõhuasetus tuleviku heaolule, suurem eluasemekesksus, jne) ning uute säästmise võimaluste loomisel. Viimaste üheks tähtsaimaks on üleminek osaliselt kogumisprintsiibile rajatud pensionisüsteemile.
Lõpetuseks tuleb mõelda kas senine pankade poolt vahendatud väliskapitali sissevool on oma praeguses mahus ikka tervislik nähtus, eriti kuna selle valdav osa näib olevat lõpuks lekkinud tarbimissfääri. Kui väliskrediidiliinide võtmise mõõdukas piiramine sunniks pankasid hankima suurema osa oma ressurssidest sisemaalt, peaksid nad tõstma hoiuste ja võlakirjade intressimäärasid. See looks ka täiendava huvi siseriiklike säästude mobiliseerimiseks.
* * *
Ardo Hansson juhib Maailmapanga majanduspoliitika osakonna tööd Hiinas. Alates 1998. aastast Maailmapangas töötav Hansson on lisaks Hiinale töötanud Ida-Euroopa ja Balkani riikidega. Ta oli Eesti Panga nõukogu liige aastail 1993–1998, Eesti peaministri majandusnõunik aastail 1992–1995 ja 1997 ning välisministeeriumi nõunik aastail 1991–1992. Hansson oli ka Eesti krooni rahareformi juhtinud rahareformi komitee liige. Varasemalt on ta töötanud mitme maineka ülikooli juures. Ta on avaldanud arvukalt majanduspoliitilisi artikleid. Ardo Hanssonil on Harvardi ülikooli majandusteaduse doktorikraad.
