Kõige tundmatum eesti disainer
Dmitri (33) on ujeda olekuga, sõbralikku mängukaru meenutav inimene. Veider perekonnanimi sunnib küsima, ega ta pole (ingeri)soomlane. Tegelikult on samanimelisi ka Etioopias! “Pean ennast pigem vepslaseks kui eestlaseks või venelaseks,” ütleb Dmitri. Igal juhul on Nõmmel eri keeli kõnelevate vanemate perekonnas kasvanud disainer venekeelne, väites, et keeleande puudumise tõttu on tal eesti keelega raskusi.
Samas, minu jaoks on ta midagi Valeri Vinogradovi sarnast, venekeelne inimene, kuid siiski eesti ühiskonda tajuv. Ta on väga palju oma töödes kasutanud eestikeelseid tekste.
Dmitri arvab, et rahvusküsimus teda oluliselt ei puuduta. Kuigi ülevärvitud venekeelsed tänavasildid teda omal ajal üllatasid, pidas ta neid sodimisi siiski alaealiste pättide tehtuks. “Üldse, paljud asjad läksid minust mööda,” arvab Dmitri.
Kuidas kirjeldada Makonneni stiili? Eklektika. Julge eklektika, segamini arvutitöö ja käsitsi joonistamine, skanneri puudumisel digitaallaua abiga. Enamik kirju on käsitsi joonistatud ja seejärel arvutis töödeldud, segunevad eri stiilid. Selles kõiges on tunda mingit ekspressionismi ja futurismi 21. sajandi vastet.
Küsin, keda ta peab oma mõjutajaiks, kui neid on. “Kahtlemata on selleks kõigepealt disainirühmitus Ostengruppe (Igor Gurovitš ja Erik Beloussov), Dima Kavko ja Marko Kekišev. Kuulan ära nende arvamused ja hindan nende näpunäiteid. Suure osa sellest, mida tean, olen saanud nendega suhtlemisest ja nende tööde analüüsimisest.”
(Mõtlen selle koha peal, kui vähe Eesti disainerid tunnevad suure naabri pulbitsevat disainielu...)
Veel mainib ta oma eeskujudena selliseid rahvusvaheliselt tuntud ja väga erinevaid tegijaid nagu Tadanori Yokoo, James Victore ja Alex Trochut.
Küsin Dmitrilt, miks ta nüüd Moskvas elab.
“Moskvas leian kiiremini mõne projekti tarvis vajalikke inimesi. Olen oma kahe praeguse mitteärilise projekti jaoks leidnud vabatahtlikke ja administraatoreid. See on isikliku suhtlemise küsimus. Kahju, et olen vähe seotud eesti kunstiringkondadega...” Marko Kekišev on siiski oma kunagise assistendi toonud vähemalt plakatihuviliste vaatevälja.
Dima sõitis esimest korda Moskvasse 2003, aastasele praktikale, millele järgnes veel aasta tööd meediafirmas. Vahepeal mõned aastad Tallinna reklaamibüroodes ja siis jälle Moskvasse. Praegu töötab ta tuntud kirjastuses Kommersant.
Milline on graafilise disaini tulevik, püüan küsida. See on muidugi väga udune, peaaegu retooriline küsimus. Dmitri räägib mulle seepeale proportsiooniprobleemidest, leheküljemõõtudest, mis aastasadadega välja kujunesid; ja kuidas digitaalmeedia kõik selle segi paiskas.
“Kui sellistele teemadele mitte tähelepanu pöörata, siis disain kängub, muutub mingiks rudimendiks,” arvab disainer. “Uut Tschicholdi (tuntud saksa-šveitsi tüpograaf – Toim.) peab ootama...”
Aasta või paari pärast loodab Dmitri aga kodulinna tagasi tulla ja asutada “väikese kunstikallakuga kirjastuse ja trükikoja”.
- Dmitri Makonnen
- ■õppis Valdeku koolis ja Tallinna Kommertskolledžis
- ■töötas Eestis ajalehtede Molodjož Estonii, Vesti, Estonia toimetustes, reklaamifirmades Mango ja Zavod
- ■armastab luulet ja ulmefilme, on kogu “Star Treki” läbi vaadanud, aga klingonite keelt ei oska ikka
- ■kuulab bossanoovat, easy listening’i, acid jazz’i, lounge’i, reggae’t, on ka ise muusikat teinud
- ■loeb meeledi Palahniukki, Pelevinit, Ilfi ja Petrovi, Hašekit, Giljarovskit
- Vaata ka www.einkleinesschwarzesschwein.com/
