Nägin nääpsukest tailannat Jinat teisipäeval kodupoe Villa Supermarketi ukse ees. Küsisin talt naerdes, et kas liivakotid valmis. Jina vastas murelikult, et kõik liivakotid on otsas, pole kuskilt saada. Sel momendil sain aru, et see veeuputus on äkki siingi ja mullegi tõeline oht. Villa riiulid olid enam-vähem tühjaks ostetud nii kuivtoitudest kui pudeliveest, ainult Itaalia vett oligi veel jäänud.

Jooksin riiulite vahel ega teadnud, mida osta: kui elektrit pole, ei saa midagi ju keeta ja toit läheb külmkapis halvaks (mulle ei meenunudki, et mul on köögis balloonigaasiga pliit). Ostsin siis purgi marineeritud kurke, tuunikonserve, küpsiseid, juustu, veini ja puuvilju. Ja välgumihkli, et küünlaid süüdata, ja kallist vett.

Veeuputused on ju filmides ja televiisoris, mitte seal, kus mina elan?
Aga Tai uudised nimetasid minu kodutänavat kui ohtlikku vee­uputus­tsooni, kui vesi peaks sisse murdma.

Võimud ja linnavalitsus on andnud terve eelmise nädala vastukäivat infot. Ühes asjas oldi ühel meelel: et esimene kriitiline aeg Bangkoki jaoks oli möödunud nädalalõpp, mil mere tõus ühtis mere poole tulvava vee kõrge tasemega. Bangkok Postis ilmus nädalalõpul analüüs, mille kohaselt “keegi ei tea, mis toimub” üleujutatud Tai riigis. Pole ühtset kriisijuhtimiskeskust, pole kaasatud eksperte, kusjuures värske valitsuse ministrid, poliitikud ja linnapea veavad kõik eri vankreid.

Sellele õigustatud kriitikale vaatamata oli linnarahvas tänulik, et vesi suudeti kesklinnast eemale juhtida – hinnaks üleujutatud äärelinnad, kus 14 172 tehast ja momendil ligi 663 218 töötut vabrikutöölist. Ajaleht hoiatas, et see on alles algus. Praegune üleujutus kahvatuvat järgmise aasta üleujutuse ees.

Jina postitas just Facebookis, et ööbib täna meie waleslastest sõprade Jackie ja Davidi juures kõrghoones, mu kõrvaltänavas. Küsisin kommentaaris, ega tal pole vaja riideid ja kingi, kuna ta kurtis, et kõik asjad jäid valmispakituna autosse. Ja just piiksus mu telefoni sisse evakueerimisuudis: Navanakorni tööstuskompleks Pathumthanis jääb kohe vee alla.

See, et lõunasöögi turg kontorihoonete vahel oli täna, esmaspäeval müüjatest pooltühi, on järjekordne halb märk. Kirvena pea kohal rippuv ohutunne on linnas juba nädalapäevi füüsiliselt tuntav, liivakottidest müüridena nähtav ja kõuekärgatustena kuuldav.

Grafiithallid vihmapilved ilmuvad ruttu ja mussooni kohta ebatavaliselt vara keskpäeval, vihmavalingud on rasked ja pikad, kestavad öö läbi. Õhk on nii märg, et mu eile hommikul pestud kleidid olid katusega kaetud rõdul restil rippudes täna hommikuks paar ämbritäit vett juurde imanud.
Jina postitas laupäeval Facebooki sellise staatuse: Kui ma olin noorem, mulle meeldis kuulata vihmakrabinat, see uinutas mind ja ma magasin nagu laps. Täiskasvanuna olen alati vihma armastanud, sest see on parim aeg seksiks. Nüüd kuulan vihma häält ja ei mingit seksi, sest ma muretsen üleujutuse pärast.

Vaatan kontoriaknast välja, kus kõrghoonete kohal taevas on mustjashall pilv. Müristab. All autos on mul kummikud, nii umbes 40 cm pikkuse säärega – sellega, et harjumuspärane elu on minevik, peab harjuma. Maa elab oma tsükleid, millest meil, inimestel, on vaid imeväike arusaam.
Tänane Bangkok Post avaldas akadeemikute arvamuse, et võimud kasutavad iganenud ja valesid võtteid, et selle ebatavaliselt suure veehulgaga võidelda. Nad hoiatasid, et kui Pathumthani tänavaid veeäravoolukanaleiks ei kohendata, ähvardab üleujutus ka Bangkoki kesklinna. Sest kuu lõpul on tulemas uus merevee tõus linnast lõuna poolt ning põhja poolt jõudmas linnani uued vihmaveemassid. Nii ärkangi öösel pidevalt üles, panen prillid ette ja vaatan kardina vahelt hoovi. Kas vesi juba loksub? Mul puudub usk meie hoovi toodud liivakottide jõusse.