Kõigepealt osutaksin säärasele veel igihaljalt-triviaalselt toimivale üldpõhjusele, nagu nõukogude võim. Nõukogudejärgsed inimesed on ikka veel oma valdavas enamuses passiivsed, madala eneseorganiseerimise oskuse ning tahtega, olles tihtipeale lausa ideaalsed nahahoidjad. Nõrk ametiühinguliikumine vaid täiendavalt kinnitab antud tõsiasja. Iseenesest mõista seda kasutatakse ära. Näiteks paljudel väike- ja keskmise suurusega firmaomanikel (eelkõige muide nn vene ettevõtetes) prevaleerib mingi patroneeriv heategija mentaliteet — küll olen ikka kõva mees, et neile hädavarestele (osaliselt ümbrikus) miinimumpalka maksan. Kusjuures harilikult põhjendatakse säärast nirutamist jätkuva majanduskriisiga — rohkem ei olevat lihtsalt võimalik maksta. Kuigi muidugi väga tahaks. Teisalt jällegi on vaid ülivähesed ettevõtjad suutnud mõningal määral piirata oma eratarbimist. Ülekaalukalt valitseb aga hoopis teine suhtumine: nö püksirihma pingutama peavad just töövõtjad, mitte firmaomanikud. Ükskõik milline majanduslik olukord ka ei oleks, üritab enamik firmaomanikke oma ahnusest johtuvalt kuni viimase võimaluseni säilitada oma seniseid isiklikke väljaminekuid. Viimse võimaluseni, võttes tihti appi lihtlabase ähvardamise, lausvaletamise, pealekaebamiste nõudmise, nuhkimise kaastöötajate isiklikus elus, alluvate peale sisistamist, ning šantaaži.  Kui ma ühele niisugusele subjektile tegin psühholoogilise testettepaneku: „Müü see oma idiootlik superkallis VT-kabriolett maha ning saad palgaraha kätte”, siis küll ikka  pärast solvunult demagoogitseti!!! Muuseas, isiklikult temal on „pappi” isegi ilma automüügita nö jalaga segada.   

Mis puutuvad siia aga kohalikud vene(keelsed) inimesed? Väga lihtsalt. Paljud neist ei ole EV kodanikud või ei valda vajalikul tasemel riigikeelt (kuigi jah, oma elu üle  kurdab ka üksjagu  hästi eesti keelt kõnelevaid ning erialaliselt kvalifitseeritud mitteeestlasi). Nad tunnevad end eestlastest keskmiselt ebakindlamalt, seega saab neile tõhusamalt survet avaldada. Näiteks töötingimuste ja palgamaksmise vallas. Seda eriti käesoleva masu tingimustes; pealegi elab  osa kesk- ja vanemaealisi nn muulasi ikka veel teatud  ajaloolis-ideoloogilise sündroomi lummuses — Nõukogude Liidu lagunemine tähendab neile paratamatult kaudselt ka omaaegsete ideaalide totaalset krahhi. Või siiski ei tähenda täiesti? Niisugust vaimset koormat ei ole tõesti just kerge kanda.  

Lisaks leiab osade venekeelsete ettevõtjate seas aset teatud psühholoogilist laadi kompensatoorne sisemise ebakindluse maandamine töötajate arvel. Eriti siis, kui nad märkavad või hoomavad oma eetilist nõrkust personali silmis. Vaat siitmaalt ähvardab alluvate jaoks alata juba tõeline superjama koos vastavate hingeliste ja materiaalsete eksekutsioonidega. Ne uvažajut, znatchit!