Seisan Tallinnas sõidutee ääres ja valmistun sebrale astuma, et teed ületada. Kaugelt paistab BMW, roolisistujal nokamüts peas. "Ei see mind üle tee lase..." mõtlen ma ja seisan tuimalt tee ääres edasi. BMW aga peatub korralikult ja laseb mul üle tee minna. Viipan tänuks käega. Nii palju siis eelarvamustest.

Asutan end Viru keskuses eskalaatorile astuma. Samal ajal läheneb eskalaatorile vanem mees. Minuga kohakuti jõudes jääb ta seisma, võtab kaabu peast, kummardab kergelt ja viipab käega: "Olge lahked". Mul on terve päeva naeratus suul, kui sellele tagasi mõtlen. Milline elegants ja sugugi mitte ülepingutatud! On veel olemas härrasmehi. Õnneks taipan ka tänada.

Olen poes kassa juures, tasun kauba eest ja jalutan minema. Korraga kuulen, et keegi hõikab: "Vabandage!" aga vehin edasi kodu poole. Hingeldades jõuab minuni mees, kes mu kinni peab ja mulle minu ostu ulatab. No muidugi, maksin raha ja jätsin ostetud asja kassasse. Mees naeratab ja läheb tagasi.

Lihtsad asjad, mille loetuelu võiks veelgi jätkata. Kui vähe on õnneks vaja. Ilusat päeva kõigile!