Tõsi – paljud külastajad lahkusid kergelt pettunult, pidades kaminate salvestavaid rõngaid veidi kalliks. Teiseks tabas paras üllatus ka meie meistreid, kes tõsisemate huviliste kaminaid kodudes vaatamas käisid. Selgus, et vähemalt pooled endisaegadel tehtud kaminad olid ehitatud kas rohkemal või vähemal määral valesti. Veel enamgi – umbes viiendik tulekolletest olid nii ohtlikud, et neid tuleohutuse mõttes ei tohiks üldse kasutadagi.

Põhiprobleem on soojakapi vooderduses, õigemini kahte villaplaati ühendavas teibis, mis on kas oskamatult paigaldatud või siis pideval ülekütmisel lahti tulnud. Ütleb ju põhitõdegi, et kui fooliumi vahelt villa läbi paistab, on kamina kütmine tervisele päris kahjulik. Koos soojaks köetud õhuga satub tuppa ka villakiude, mida siis sisse hingame.

Päris põrgu on aga lahti siis, kui soojakappi pandud vill on üldse fooliumiga katmata. Omanikule ongi teadmata, et ehitusmees, kes siis oma sõnutsi oskas kõike, aga tegelikult ei osanud korralikult mitte midagi, ehitas kümme aastat tagasi kamina, mis on sünnist peale mürki eraldanud. Veendumaks, et teie kaminaga on kõik korras, pole vaja teha muud, kui võtta õhurest eest ja vaadata taskulambiga sisse – sealt peab vastu paistma ilus veatu fooliumpind. Ei kriimugi villa. Kui nii, võite südamerahuga kaminat edasi kütta. Kui aga vastu vaatab vill, peab endalt küsima, kas kaminat tervise hinnaga edasi kütta või midagi ette võtta. Peale kohustusliku korstna­pühkimise tuleks kord aastas ka kütte­keha üle kontrollida.

Soojust salvestavad lõõrid

Otse kaminatele soojust salvestavatest rõngastest, mis seisavad soojad mitu tundi kauem, kui kamin köeb, rääkisime eelmine kord. Kui aga soovite, et kamin veel pikemaks ajaks soojust salvestaks, pakume analoogsest materjalist plokke, millest saate laduda kamina kõrvale soemüüri või -pingi. Pruugib see kaminaga ühendada ja juba tekibki kaminahi – ahju üks erinevus kaminast ongi ju see, et seal on oma lõõri­süsteem.

Keerukamate õhkküttesüsteemidega on võimalik kaminast eralduvat soojust juhtida ka teistesse ruumidesse. Koos lõõrisüsteemiga hakkab senine kamin siis täitma juba kaht funktsiooni. Esiteks, läbi klaasukse on tema tuld näha kohe ja süütamisest peale hakkab see ka ruumi soojust kiirgama. Teiseks hakkab uus lõõristik ka sooja salvestama – ning kaminast saabki ahi.

Salvestavast materjalist vormitud, ülipüsivad ja kompaktsed kütte­moodulid võimaldavad ehitada nägusaid ja samas väga tõhusaid kütte­pindu, soojusvaheteid ja ka sooje kaminakorpuseid, mille kasu­tegur 20 kg küttekoldesse laetud puidu energiatagastuse puhul on koguni 80–90%. Järelikult annab ta mõneteistkümnele tunnile jagatuna koguni 70 kWh soojusenergiat.

Kui keegi kahtleb, kas tal ikka on toas vajalikku ruumi, siis sellise kamin­ahju mõõtmed on ülimalt tagasihoidlikud. Täiendavat põrandapinda vajab ta vaid 35 x 60 cm. Väheldase kaminahju kaal küünib aga sageli kahe tonnini. Seegi tuleb plussiks, sest tänu suurele massile võimaldab lisalõõristik ära kütta isegi 200 m2 suuruse pindalaga maja. Seda keskmiselt kahe puu­sületäiega ööpäevas.

Uues süsteemis on võimalik peaaegu suvaliselt vormida heitgaaside väljavoolu süsteemi ja kogu soojusvaheti kuju. Seega on kamin­ahju võimalik ehitada peaaegu kõikjale. Kaminale jääb nüüdisaegne välimus, lisandub ahju funktsioon.

Välisviimistluseks pakutakse ka spetsiaalseid soojust akumuleerivaid CPA-plaate. Nendegi hea salvestusvõime tuleb plaatide suurest kaalust. Plaatidest on võimalik ehitada kuni 5 m kõrguseid kaminaid ilma lisatoestuseta. Plaadid ühendatakse omavahel eriliimiga ja tööde kiirendamiseks kasutatakse täiendavaks fikseerimiseks 5–6 cm pikkuseid puidukruve.