Kümmekond aastat hiljem loendati Saksamaa piirialadel hulganisti sealmail haruldasi liike: saarmad, mustad toonekured, rabakonnad.

Nüüdseks on kunagise raudse eesriide alade kaardistamisest välja kasvanud nn Euroopa Roheline Vöö: enam kui 3000 kaitseala ja -paika 8000 kilomeetril, Mustast merest ja Vahemerest Arktikani.

Meie kohalikku osa kirjeldas äsja ka Maaülikool euroraha toel välja antud ingliskeelses raamatus “The Estonian Green Belt”.

“Kui tihe oli see nõukogude sõjaväeline struktuur!” räägib raamatu toimetaja, Maaülikooli keskkonnakaitse professor Kalev Sepp. “Kui vaadata näiteks Saaremaa või Hiiumaa kaarti…”

Samas: kui tudengid ja vabatahtlikud kogu ranniku siksakis ja 200 meetri ulatuses läbi trampisid, ilmnes, et 80% sealsest pärandist andmebaasides ei kajastu.

Eesti “tsoon”: kilomeetrite viisi puutumata rannikut

Meie 3800kilomeetrisel rannajoonel käsutas Nõukogude armee ja piirivalve kuni 25 kilomeetri laiust vööndit. Mitu põlvkonda eestlasi kasvas üles teadmisega, et mere ääres käimine võib tuua tõsise jama.

90ndate keskel tegi keskkonnaministeerium sõjaväelinnakutes inventuuri: 1565 objekti, 40 keskkonnaprobleemi. Lennuväljad, kus maasse lekkis lubatust kümneid kordi rohkem raketikütust; 158 000 tonni vanarauda; 365 000 tonni arvatavat ehitusrämpsu, heitvesi. Kogukahju 3,6 miljardit eurot.

“Vene sõjaväge ei saa selles süüdistada,” arvab Sepp. “Keskkonnale ei pööratud tol ajal tõsist tähelepanu kusagil.”

Paradoksina on Eesti “tsoonis” taasiseseisvumise järel loodud 38 uut kaitseala.

“Nojah, kilomeetrite viisi puutumata rannikut,” mõtiskleb Sepp. “Inimsurve on kindlasti olnud väiksem tänu nõukogude piirivalvele. Aga…”

Sepp teeb lühikese, peaaegu kurva pausi ja resümeerib — kunagine rannakultuur on kõige selle tõttu jäädavalt läinud. “Osmussaar, Pakrid… Tore militaarpärand muidugi. Aga inimesi pole.”

“Me ei tahtnud selle jamaga tegeleda”

Maaülikooli analüüsi järgi on Eesti rannik paljude teiste riikidega võrreldes heas seisus. Teisalt on Nõukogude piirivalve kadumise ja vabaduse negatiivseks märgiks rannale liiga lähedale ehitatud majad.

Rannikuäärt kamminud tudengid märkisid üles enam kui 1200 sõjalist ja tsiviil-pärandobjekti, veerand neist vanad piirivalvehooned. Eraomanduses või mitte, aga sageli hooleta.

“Lahtimonteeritud tornid, grafiti, lõhutud müürid…” loetleb Sepp. “Aga mida nendega teha? Me ei tahtnud selle jamaga tegeleda kohe pärast nõukogude aega. Nüüd on parim aeg mööda lastud.”

Nõukogude militaarstruktuuride asjus aitas Maaülikooli Jüri Pärn — ülipedantne hobiuurija Hiiumaa Militaarajalooseltsist.

“Poisist saati traataiatagustest huvitunud” Pärn arutleb, et riik on militaarmälestiste hindamisega puusse pannud. Jägala, kuhu kaitsevägi plaanib kümnendi lõpuks majutada mitu pataljoni ja jätta varasemat meenutama vaid vanad mõisahooned. Kumule teed andnud Vahipataljoni hoonestu, loetleb ta.

Iseäranis kahju on Pärnal enam kui 30 meetri sügavustest keskmaarakettide šahtidest Vilaskis Valgamaal. Eraomanik, metalliärimees Tõnu Leppik kiskus šahtide paarisentimeetrise metallvoodri lihtsalt välja ning lõhkus ka ümbritsevaid betoonhooneid. “Eesti oludes täiesti unikaalne objekt!” on Pärn nõutu. “Sinna oleks võinud muuseumi teha. Selle väärtus oleks — ma ei kujuta ette — kümneid miljoneid eurosid.”

Kordon maailmapärandisse?

Euroopa Rohelise Vöö projekti vedav Saksamaa sihib kogu raudse eesriide ala määramist UNESCO maailmapärandisse — igast riigist 1–2 objekti. “Oleks nagu Struve kaar!” nõustub Kalev Sepp. “Midagi terviklikku. Eestist mõni piirivalvekordon, näiteks.” Tõesti, kordoneid on Eestis vähemalt kümnes eri stiilis. Saka kordonist Virumaal on juba saanud puhke- ja konverentsikeskus, Toilas aga viisakas vaatetorn turistidele. Heas seisus Rutja kordonit Lahemaal tuleks Pärna arvates kohemaid “vähemalt igast kandist pildistada”. Jääks fotodki alles.

“Nõukogude ajas on ju siiski asju, mille jälge peaksime säilitama,” arvab Kalev Sepp. “Aga sellest arusaamine vajab ajalist distantsi. Võib-olla paari inimpõlve.”

Raisatud pärandus?

Kolm aastakümmet militaarpärandi vastu huvi tundnud Jüri Pärn toob välja kuus väärtuslikku või juba käest lastud objekti.

1. Vilaski keskmaarakettide baas Valgamaal

Ei paikne rohevööl, ent Lätis oli sääraseid ligi kümme, meil üksainus. 30 meetri sügavustes šahtides peitus 1970. aastate lõpuni neli raketti.

Pärn: “90ndate algul — ma käisin ise vaatamas — kasvatas keegi seal šampinjone! Ajutised elektrijuhtmed veetud, riiulid. Tööstus käis!”

Pakutakse, et raketišahtide põhjas leidub koobaltit. Võimalik, et just selle järele sukeldus ekskavaatoriga ka konstruktsiooni laiali lõhkunud metalliärimees Tõnu Leppik.

2. Dejevo linnak Saaremaal Karujärve ääres

Esimesed hooned ehitas 1940ndate hakul Eesti riigiettevõte Ehitaja, mis pani püsti ka praeguse presidendilossi Kadriorus. Taasiseseisvumise järel jäi Dejevo 150 muinsuskaitselise militaarobjekti hulgast välja, ning suure osa baasist lõhkusid eufoorilised saarlased omapäi. Viimased maapealsed hooned koristas RMK varisemisohule viidates tänavu kevadel.

“Seal oli väga palju arhitektuuriliselt huvitavat,” mõtiskleb Pärn. “Oleks võinud säilitada — kas või sellepärast, et oma meeste tehtud.”

3. Õhukaitse komandopunkt Pääskülas

Kõrvuti kaks maa-alust angaari. Oli aastaid kohalike metallikrattide ja “stalkerite” meelevallas, kuni sissepääsud kinni aeti. Kevadest lammutamisel.

Pärn: “Kui venelased üle andsid, olid need sisuliselt täiesti korras. Oleks riik — ja kaitsevägi — neid peremehe kombel edasi kasutanud, oleks saanud suurepärase atraktsiooni.”

4. Endine EW Vahipataljoni linnak Kadriorus

Praegu on selle kohal Kumu kunstimuuseum.

Pärn: “Minu arvates oli see Eesti kõige tähtsam väeosa. Kaitses presidendilossi, valitsust. Esindas vabariiki tähtsate väliskülaliste ees. Aga tembeldati “räämas vene sõjaväe lobudikeks”!”

5. Jägala sõjaväelinnak

Kaitsevägi plaanib sinna kümnendi lõpuks asustada Vahipataljoni, Staabi- ja sidepataljoni, Logistikapataljoni ning Luurepataljoni. Vana jääb meenutama üksnes mõisahoone. Jägalas on olnud EW lennuvägi, Punaarmee Eesti laskurdiviisi ning SS Eesti diviisi väeosad. Sealse klubihoone ehitasid 50ndail rahvusväeosa mehed, ent kaitsevägi pole võtnud kuulda ettepanekuid sedagi hoonet säilitada, räägib Pärn.

Pärn: “Ja koondada nüüd pool kaitseväest ühte linnakusse, mille saab hävitada üheainsa õhurünnakuga — minu meelest on see militaarne absurd.”

6. Vormsi kordon

Ilmselt kogemata on see tehtud Kaug-Põhja projekti järgi. Siinmail ebatavaliselt on kogu kompleks seotud ühe hoonesse ja vaatlustorni tuleb turnida ümber katlamaja korstna.

Pärn: “Võiks jätta sellisel kujul, nagu on.”

Ja lõpetuseks mõtiskleb Jüri Pärn, kuidas talukohtades on uus maja sageli ehitatud vana vundamendi kõrvale. “Nad ei hakanud kohe vana asja taastama. Meie saame ju ka samamoodi kohandada oma vajadusi — võib-olla ei pea ehitama just sinna, kus juba ees on.”