Kommikinod võidavad digipöördest

Mismoodi pingutab Eesti kinopidaja? Baltikumis opereeriv Forum Cinemas AS, mis kuulub Soome firmale Finnkino OY, haldab Tallinnas CC Plazat, kino Kosmost, Tartus Ekraani ja Narvas Astri kino, lõikab profiiti digipöördest ning kannab üle balletietendusi Vene Suurest teatrist, teatrietendusi Londoni rahvusteatrist ja ning muusikateatrit sarjas “Metropolitan Opera HD Live”. Mõistagi on niisugused ülekanded võimalikud vaid tänu digitaalsele infoedastusele. Seni kuni igaühe televiisor veel 3D-pilti ei näita, on kinodel ruumiliste filmide näitamise kõrval ka see eelis, et nad saavad tavareklaamide kõrval vaatajale enne filme 3D-reklaami näidata. Reklaam enne kinoseanssi on maailma praktikas üks olulisemaid kinode sissetulekuallikaid. Aga kõige olulisem on … sugugi mitte kinopiletitulu, millest pool läheb filmitootjale, vaid kihisevate gaseeritud jookide ja paisumaisi ning maiustuste-smuutide müügist saadud tulu.

Konkurendid Solarise kinos Tallinnas ja Cinamonis Tartus teatrit veel ei näita. Kommikinode kõrval proovivad oma eluõigust tõestada ka nn arthouse’i kinod ehk kinod, mis ei haise popkornist ja näitavad peamiselt Euroopa festivalide hitte ja Ameerika indie-filme. Ja klassikat ning retrospektiive. Mulle meenub Tiina Loki, PÖFFi ema ja toona levifirma Filmimax omaniku hüüatus eelmise sajandi lõpust siinsamas Areenis: “Kui ma vanasti vaatasin selle pilguga, et fantastiliselt hea film ja tahaks teistega jagada, siis pärast esimese pooleteise aasta tegevust vaatan küll, et väga hea film, aga seda ei ole mõtet Eestisse tuua, sest et Eestis ei ole 5000 intelligentset vaatajat.”

(Kommentaariks — kinoärisse sukelduja seisis 90ndatel fakti ees, et nõukaaegne kinovõrk oli lakanud uutes isemajandamise oludes eksisteerimast, maakultuurimajades näidati kino asemel vhs-kassettidelt lava peale tõstetud telekast filme, kinoprojektorid amortiseerusid. Peagi kaotas ka see kinoasendustegevus mõtte, kui heaolu kasvades vhs-mängijad kodudesse jõudsid. Nüüd on väikekinopidaja sarnase dilemma ees — kuidas veenda võimalikku publikut selles, et ta ikkagi peaks minema kinno, mis sest, et talle seal samuti dvd või blu-ray pealt “kino” näidatakse. Videoprojektoreidki on kodudes juba aukartust äratav hulk — sõpraderingis, oma söökidega, vahest ka asjatundja kommentaaridega on kodune seinale kuvatav kinoelamus ju päris meeldiv ajaviitmise viis…)

Tuleb luua lisaväärtust

Mida siis teha teisiti? Pakkuda kogemust, mida kodus ei saa — näidata 35 mm koopiat, näidata samaväärset digitaalset ehk DCP (digital cinema package) formaati, näidata uusi filme, mis pole veel kodukinolevis ega VOD-l kättesaadavad, näidata kvaliteetselt ekraanilt, kvaliteetse kalibreeritud heli ja pildiga, kutsuda kinno filmi sisse juhatama tegijaid ja kommenteerima kriitikuid jne.

Sel sügisel alustas näiteks kino Sõpruses tegutsev MTÜ Must Käsi koostöös Tartu Athena keskusega sarjaga “Räägi, mälu!”, kus avaldatakse austust eesti vanema põlve filminäitlejatele. Filminäitlejate sari kinos püüab kinni katkeid Eesti filmimälust, elavdamaks, avardamaks ning jagamaks huvi, kogemusi, teadmisi ja mõistmist. Fookuses on linateosed, mis on valminud enne 1990ndate algust. Esimesena meenutati oktoobri lõpus Evald Hermaküla, 13. novembril räägitakse Kaljo Kiisast.

Kinos Artis pakutakse filme kõige noorematele (“Beebikino”) ja kõige vanematele (“Väärikate kinohommikud”), kooliealistele (“Kirjandus kinos”). Prooviti ka gurmeekino, kus kinoelamuse tipp oli maitsev näputoit. Proovimata on näiteks karaokekino, kus muusikafilmidega saaks kaasa laulda. Ja mujal Euroopas vähehaaval populaarsust koguv nn Youtube’i kino, kus kino püsikliendid saavad ise veebis hääletades endale sobiva lühifilmide programmi kokku panna.

Suvehooajal rõõmustab tallinlasi Katusekino — ka teistmoodi elamus, kõrvaklappidega kinovaatamine lamamistoolides — ja Geriljakino, kus alles seikluslikult sihtkohta jõudnult selgub, mis film parasjagu kavas on.

Kõigi niisuguste ettevõtmiste toetamiseks on riik eraldanud Kultuuriministeeriumile vahendid väärtfilmide levitamise ja kinoürituste korraldamise toetamiseks, kinoelu elavdamiseks on samas mõeldud programm “Kino tuleb tagasi”, 2012 filmiaasta tähistamiseks “Eesti film 100”. Harilikult küsitakse toetust mitmest kohast korraga — ka Kultuurkapitalist. Muidugi teeb niisugune riigitoetustest sõltuv äriplaan kinopidaja haavatavaks — kui mingil põhjusel soosivat otsust ei tule, ollaksegi omadega sees. Ka need ühe käe sõrmede peal üles loetavad väärtfilmide levitajad käivad samamoodi regulaarselt riigilt toetust küsimas.

Riigi tugi pole stabiilne

“Kino tuleb tagasi” aga on 2000ndate algusest alates jaganud miljoneid kroone nii väikeste omavalitsuste, nagu Ruhnu, Leisi, Vändra, Puka, Pöide, Salme, Lihula jpt, kui ka Jõhvi kontserdimaja, Tartus Ateena keskuse, Paide ja Jõgeva kultuurikeskuste kinovõimekuse taastamiseks, aga ka Tallinnas Kinomaja saali tehnika uuendamiseks, Artise ja Sõpruse, Kumu, Ajaloomuuseumi ja Kinobussi toetamiseks. Paljud maakultuurimajad on saanud toetust ka Euroopa Liidu maaelu arendamise programmidest. Ja eks juhtus sedagi, et ministeeriumi toel uuendati kultuurimaja helitehnikat, et aktusi korraldada ja diskosid teha, ning filminäitamine on jäänudki teisejärguliseks.

Aga põikame korraks Prantsusmaale. Hiljaaegu näitas Euronews uudislugu sealsest arthouse-kinopidajast, kes üritab endal hinge sees hoida sellega, et näitab ühes saalis Hollywoodi blockbuster’eid, et teenida minimaalsetki tulu, ning saab selle arvelt teises saalis euroopa filme linastada. Aga tunnistas temagi, et levitajad on Euroopa filmide sisseostmisel ettevaatlikud, sest kõigepealt kaasneb selle sammuga filmi tõlkimise kohustus, mis on väga kulukas, ning 400 000 vaatajani, mis levitaja kulutused Prantsusmaal kataks, nad harilikult ei jõua — keskmiselt saab üks euroopa film

100 000 — 120 000 vaatajat. 2010. aastal Euroopas toodetud 1200 filmist jõuavad kinolevisse vähem kui pooled, keskmiselt neli viiest Euroopa ekraanidel linastuvast filmist on Ameerika filmid. Mis siis, et ka Euroopa Liit on panustanud viimase kahekümne aasta jooksul üle kahe miljardi euro maksumaksja raha, et Euroopa filmide levimisele kaasa aidata. Mitte kuskil ei lähe hästi.

Väärtkino probleem, mida tunnistatakse üle maailma, on ikkagi väga kõikuv kvaliteet. Kui inimene on julge ja läinud vaatama ühte, kahte, kolme, nelja filmi, mis teda ikka ühegi kandi pealt ei kõneta, siis seda viiendat, mis on jube hea film ja must see ja kõik kriitikud kiidavad, seda ta enam vaatama ei lähe, leidis itaalia režissöör Nanni Moretti Cannes’i festivalil väärtkinodele mõeldes. Belgia režissöör Nic Balthazar pakkus aga päris kena võrdluse, mis võtab kino imelise olemuse hästi kokku — “Kino on tegelikult ainus koht, kus pilet maksab ikka sama palju, sõltumata sellest, kas filmi eelarve on 200 miljonit või 2 miljonit eurot. Sa saad sama raha eest kas Maserati või tõukeratta. Imeline on see, et mõnikord võib see tõukekas osutuda Maseratist võimsamaks.”

Rahvas kinno tagasi

Sarnasel arvamusel on ka Tiina Lokk, kes möödunudsügisese mängufilmikonverentsi järel proovis leida seletust, miks Eesti filmi eestlane kinos vaadata ei taha, küll aga telekas: “Sihtasutus nimetab seda taju muutumiseks: Eesti vaataja vaatab kodumaiseid filme küll, aga televiisorist. No muidugi vaatab ta neid sealt, kui kino jaoks tehtud väikese eelarvega film ei erine oma esteetikalt telefilmist, on sama nappide vahenditega tehtud ja sama skemaatiline. Mõni meie teleseriaal on juba paremgi filmidest, mis linastuvad kinodes, igal juhul on nad ümbritsevale elule lähemal. [–] Tegelik põhjus ei ole aga selles, et eestlane avastas televiisori, vaid selles, et filmid on halvad, vaatajal on nendega raske suhestuda.”

Tol konverentsil käis režissöör ja produtsent Jaak Kilmi naljaga pooleks välja, et rahu maa peale toomiseks ja tegijate ja vaatajate lepitamiseks kuluks ära üks korralik rahvafilm — küsime rahva käest, millist filmi nad tahavad näha, ja teeme ära. Mikk Ranna ja Kinobussi veetud talgufilmi projekt tegi mõtte teoks. Lasi rahval endal ka kaamera ees ja taga olla, stsenaariumi kirjutamisest rääkimata. 11.11.2011 esilinastub “Täitsa lõpp” kinodes ja kinopunktides üle Eesti. Saab siis imet näha.


Kino tuleb koju

Martiina Putnik talgufilmi meeskonnast ütleb, et talgufilmi näitamise vastu oma kodukandis oli huvi isegi oodatust suurem: “Eesmärk oli korraldada linastus 111 kinopunktis, hetkel on sooviavaldajaid juba rohkem.

Paarkümmend neist on sellised, kus kino näidatakse teatava regulaarsusega — olgu selleks siis kord või paar nädalas, kord kuus või veel harvemini. Oli ka neid entusiaste ja kinokultuuri elushoidjaid, kes olid siiralt õnnetud, et meil pole neile 35 mm filmikoopiat saata, vaid ainult DVD. Paljudes kohtades aga lihtsalt laenatakse vajalik tehnika, et see ühisvaatamine saaks toimuda.”

Eestis on 227 kohalikku omavalitsust, neist 33 linna ja 194 valda. 15 maakonnakeskusest said Sillamäe ja Jõgeva viimastena 2008. aastal riigi toetusega filmiprojektorid.

2011 lõpetati filmikaamerate tootmine.

Vt ka filmitalgud.ee.