Eestlane Ungaris: kuidas me imeilusate mägede vahel "Meri on, meri jääb" laulsime
Sügis on siin soe. Soe eestlasele. Kohalikud käivad juba ammuilma vatijopede-mütsidega. Pisut enam põhjast tulnuid 17 soojakraadi aga niivõrd ei kohuta, et mõte seljakotimatkast ning telgis ööbimisest enam pähe ei mahuks. Mahub küll ning koolivaba nädal pani säärase reisikihu hinges helisema, et rongipiletid sihtkohaga suure veesilma läänekaldale said pikema mõtlemiseta ostetud.
Keszthely-nimelises linnakeses päikeseloojangul rongist maha astudes tervitas meid magus kürtőskalácsi lõhn, mis otsemaid kiusatuse sooja pagaritoote ostmiseks tekitas. See on toruja kujuga traditsiooniline Ungari küpsetis, mille juured ulatuvad kaugele keskaega. Kuldpruunil kürtőskalácsil lasime hea maitsta helesinist vetepinda silmitsedes. Udu maalis taeva Balatoni veega üheks. Keegi seal kõrgel joonistas taevasse kuu. Peagi ka tähed ja suunas me sammud metsa, mäekese jalamile, et võiksime sõba silmile saada.
Uuel päeval jalutasime, näod heldimusest naerul, läbi kuldkollase tammiku ja lehesaju viinamarjakasvatusest elatuvaisse mägikülakestesse. Saime teada, missugused on kreeka pähkli puud, koksisime pähklikoort kivikeste vahel katki ning pistsime suhu elu parimad viinamarjad.
Esimese novembri õhtut tervitasime T-särkides maanteel ulakalt sõnu „meri on, meri jääb, meri olema peab“ lauldes. Jah, patriotism me rinnus näikse mujal alati eriti vägevalt pulbitsevat. Muu ilm võib kui tahes kaunis olla, aga kodu vastu ta ei saa.
Tõelist madjarilikku külalislahkust nägime aga hetkel, kui viinamarjaraksus käimisel tekkinud karmavõla lunastamise soovis otsustasime vanale külamehele pirnikorjamisel abi pakkuda. Taat tõi meile jooksujalu koti, et saaksime nõnda palju korjata, kui ainult ihkame. Kuuldes aga, et puuvilju nopime roheliselt rohukamaralt üles vaid temale, lõid ta silmad särama ja jutt läks veel lahkemalt voolama.
Kui puualune tühjaks sai ja meie rasked seljakotid uuesti mõnusalt selga viskasime, pistis onu meile kummalegi poolvägisi paar pirni pihku, avaldas kurbust selle üle, et ta auto ei tööta ja seepärast ei saa meid raudteejaama viia, jagas veel kiireid näpunäiteid edasiseks matkaks ja manitses meid kindlasti mais-juunis tagasi külla tulema, et saaksime tema pirnipalinkat (brändit) proovida.
Soe tunne südames ei jätnud meid ka hiljem. Uude külla jõudes, peatas meid tervitades üks väärikas eas mees, kes otsekohe küsis, kas meie olemegi need kaks tüdrukut, kes telgis magavad. Vastuseks jah-sõna saanud, ta naeratas ja läks oma teed. Jutud liikusid sedapuhku kiiremini kui meie jalad. Ilmselt teadsid lähikilomeetrite ulatuses juba mitmed neist kahest lahkest tüdrukust... Vahest sestap meid hiljem pea sama uudishimulikult kui tavaliselt turist Big Beni või Eiffeli torni vaatab, kiriku kõrval lõunasööki söömas silmitsetigi.
Nõnda avastasime parima kohaliku valge veini sünnimaad – Balatoni põhjakaldal, kus laiuvad vulkaanilise päritoluga mäekesed (kohalike jaoks künkad), viljakad mullad ja viinamarjad nõnda laiaulatuslikult kui kodumaa külades kartulivaod.
Nähtud-tuntud soojad sõnad ja silmad, mesimagusad viinamarjad, üldse mitte mõrud kreeka pähklid, müstiliselt udused ööd, kuum päike, lehesadu, lummav loodus ja silmapiiril taevaga üheks saanud Balaton andis Ungari veinile, paprikale, vorstile ja küpsetistele vist küll me keelel igavesest ajast igaveseni parima võimaliku meki ning maapiirkondades oma väikestel jalakestel läbitud kilomeetrid tegid madjarite maa ja inimesed veel armsamaks. Julgustan tulema sugulasi kaema!
