Nädala raamat: Ristisõjast, kaemuslikult
Tiit Aleksejev “Kindel linn”
Varrak, 2011. 224 lk.
Viimaks ometi on see raamat, mida sai kaua oodatud, ilmunud. Kui 2008. aastal tuli välja Tiit Aleksejevi “Palveränd”, siis lugesin selle õhinaga läbi ja panin käest lootuses tutvuda peagi ka järjega. Jäi ju esimesest ristisõjast kõnelev teos pooleli kõige huvitavamal kohal – ristisõdijad tungivad kavalusega Antiookiasse ja vallutavad linna.
Nüüd, kolm aastat hiljem, on järg viimaks ilmunud. Selle tegevus algab täpselt sealt, kus eelmine raamat lõpeb – hommikuga pärast Antiookia võtmist. Kuigi teoste narratiiv moodustab katkematu ahela, on nende vahel palju erinevusi.
On näha, et need kolm aastat, mis lahutavad “Palverännu” ja “Kindla linna” ilmumist, pole möödunud autorist jälgi jätmata. Sõna parimas mõttes. Kui triloogia esimene osa oli üsna lihtne “lugu esimesest ristisõjast”, nagu raamatu kaanel seisab, siis “Kindel linn” on hoopis teistsugune lugemine. Aleksejev ongi autor, kelle puhul on iga uue raamatuga märgata uut lähenemist, hoolikalt valitud ja just konkreetse looga haakuvat stiili ning püüdlust üha täpsema sõnakasutuse ja suurema lihvituse poole. “Palveränd” oli oluliselt terviklikum “Valgest kuningriigist”, napis ja täpses, mõneti kaemuslikus näidendis “Leegionärid” võis aga juba näha algeid, mis avalduvad terviklikult “Kindlas linnas”.
Raamatu tegevus keskendub lühikesele ajale – teisele Antiookia piiramisele, mis kestis 7. kuni 28. juunini 1098, mil Mosuli valitseja Kerbogha väed äsja linna võtnud ristisõdijad sisse piirasid. Kuid seda lühikest perioodi kirjeldades loob Aleksejev oma aja – vaid kolmest nädalast jutustavat narratiivi liigendavad peategelase teadvuse vooluna esitatud sisemonoloogid, mis loovad müstilise tunnetuse. Selles segunevad linna lõksu jäänud ristisõdijaid vaevav näljatunne, fatalistlikud heiastused, usuline kirgastumine ning armastuse joovastus. Tervikuna ongi “Kindel linn” oma lühidusele – mis on raamatu alguses esinevate näpuvigade kõrval raamatu suurim puudus – vaatamata võimas lugemiselamus. Selles leidub filosoofiat, erootilist armastust, põnevaid intriige ja sõjategevust ning peategelase mõttekäike, mida autor ei kiirusta lahti seletama ning mis panevad lugeja oletama (näiteks puudutab see püha oda lugu, mis on esitatud näiliselt kõrvalisena, kuid jättes siiski tunde, et kirjanikul on selle kohta veel midagi varuks). Jääb vaid üle loota, et triloogia viimast osa ei tule oodata nii kaua, kui tuli oodata teist, ning et selles tõmmatakse kokku otsad, mis “Kindlas linnas” lahtiseks jäävad.
