Kui kehalises kasvatuses vähemalt püüad, siis võiksid saada hindeks kolme
Mõni aeg tagasi oli kirjutatud kehalises kasvatuses hinnete kaotamisest, aga põhjendus jäi lahjaks: kõikide füüsilised võimed pole ühesugused. Muidugi vastab see tõele, aga kui kõikide füüsilised võimed pole sarnasel tasemel, siis millest järeldatakse, et vaimsed võimed on?
Kahjuks aga asi selline on, et igal indiviidil on tugevamad ja nõrgemad küljed, ka isegi vaimsel tasandil. On õpilasi, kes on väga head matemaatikas ja loodusainetes nõrgemad ning ka vastupidi. Kui nõutakse, et kehalise kasvatuse õpetaja arvestaks hindamisel iga õpilase puhul tema eripäraga, siis peaks ka seda tegema bioloogiaõpetaja, sest õpilane ei pruugi osata mitoosi, aga oskab näiteks väga heal tasemel ökoloogiat.
Kehalise kasvatuse vastu räägib asjaolu, et osa õpetajaid ei tunne või ei räägi õigetest asjadest tundides (leidub ka erandeid). Seda põhjustab kindlasti ka asjaolu, et tunni pikkus on 45 minutit ja selle aja sisse peaks mahtuma soojendus, venitus, harjutamine/hindeline tegevus, lõdvestus ja venitus ning lisaks pesemine/riiete vahetus. Seda aega on kahtlemata vähe, sest sportlased teevad enne trenni soojendust ca 20 minutit ja trenni lõpetab kerge jooksmine ja venitus, mis võtab 10 minutit (igal spordialal on see varieeruv ja oleneb ka trennis tehtavatest harjutustest). Õpilasi ei huvita ka väga õpetaja peetav teooria ning selle vajalikkust ei mõisteta.
Soojendusjooks võiks olla rahulikus tempos, kus pulss ei lähe üle 150 ja mis kestab 5-10 minutit. Sellele peaks järgnema venitusharjutused (olenevat tunnis tehtavatest harjutustest) ja võimalusel lahti jooksud (põlvetõstejoooks, sääretõstejooks, kiirendused jne). Kui soojendusega on ühel pool, peaks tegema ära tunnis plaanitud tegevuse. Tehnilisi asju näitab ja õpetab õpetaja või erialast trenni tegev õpilane, kelle oskustes on õpetaja kindel.
Kui tegu on visete, hüpete, tõugete või heidetega, peaks kindlasti proovikatseid tegema, et lihased harjuksid sama asja tegema ka maksimaalse pingutuse korral ja see aitab ka vältida vigastusi. Pärast seda joostakse ca 5 minutit ja venitatakse uuesti vältimaks valusaid lihaseid.
On levinud väga vale arusaam sellest, et enne Cooperi testi ehk pikamaajooksu ei tule teha soojendust, sest see väsitab. Tegelikkuses peab kindlasti tegema, aga soojendust peab jooksma mitte kõndima nagu teevad paljud. See aitab kehal kohaneda ka eelseisvaks pingutuseks ja selline tegevus kindlasti väldib krampe ja "pistmistunnet".
Kehalise kasvatuse normid on paika pandud uuringute põhjal ja seda peaksid suutma enamik õpilasi. Nõnda on ka teistes ainetes, kus on paigas, mida peaks suutma õpilane, et olla konkreetsel arengutasemel. Kui õpilane ei oska lugeda soravalt 9. klassis, siis on ta arengust maha jäänud (põhjuseid võib olla palju, miks see nii on). Sama on ka kehalises kasvatuses - kui õpilane ei suuda mingit asja teha teatud tasemel, pole ta oma eakaaslastega võrdne ehk on ka natukene arengust maha jäänud või on tal muu kehaline eripära (või siis ka haigus või muu mõjuv põhjus).
Kehalise kasvatuse sisetunnid võivad olla probleemiks, kuna kõikides koolides pole tõesti ideaalseid tingimusi ja seda rahapuuduse tõttu. Rõivistud on tihti kasinas seisus ja ventilatsioon ei ole tõesti väga hea igas koolis, aga ka neid muresid lahendatakse. Kehalise kasvatuse tundideks kasutatavad ruumid on väga varieeruvad koolide kohta. Neid ei tohiks nimetada põhjusena, miks kehaline on halb tund.
Väga palju on ettekäändeks toodud ka õpilaste ülekaalulisust. Väidetakse, et see on geenidest. Tõesti nii see on, kuid see pole geneetiline puue, vaid geenid annavad selleks vaid eelsoodumuse. Seda saab õige eluviisiga ära hoida. Kui inimesel on head ideed peas, siis on tal soodumus saada rikkaks, aga kui ta neid ideid kellelegi ei räägi, siis ta ei saa rikkaks läbi oma ideede avalikustamise. Siiski tuleb leppida, et on olemas ka haigusi, mis põhjustavad ülekaalu, aga me ei ole ju kõik haiged. Meil on lihtsalt vale eluviis.
Õpetajad peaksid arvestama kindlasti kehalises kasvatuses õpilase eripäraga, kuid nii, et see ei tekitaks vastuolu teistes. Kunagi ammu ühes gümnaasiumis oli 100m jooks poistel, mille üks poiss jooksis 22 sekundiga ja õpetaja palus tal uuesti joosta. Aeg ikka sama - 22 sekundit. Õpilane sai hindeks viie, sest ta pingutas. Siiski tekib küsimus, kas see oli ikka õige tegu, kui mõnes teises koolis saadakse 16 sekundiga hindeks kolme. Teistes ainetes on tihtilugu selline olukord, et järelevastamises, kui õpetaja näeb, et õpilane püüab, siis paneb talle kolme koos "miinusega" ära. Sama võiks aga olla ka kehalises - kui püüad, siis hinne kolm on kindlustatud.
Enda elatud elu põhjal on mul arvamus olnud, et matemaatikas saadav kolm on samasugune nagu kehaliseski. Ma ei saa nuriseda, sest ju ma polnud siis piisavalt hea ja ei osanud konkreetset asja. See ongi üks elukooli õppetunde: Naudi seda, mida sa suudad ja proovi paremini teha asju, mida sa ei suuda. Ära kunagi leia allaandmiseks vabandusi!
