Reisiarvustus: From Russia, with love
Lennufirma: Aeroflot
Aeg: 2011 september
Klass: turist
Hinne: 5
Eestlane on harjunud lendama Lääne lennukompaniidega. Vahelduseks võiks kiigata ida poole ja panustada Aeroflotile (SU). Firma poolt pakutav sihtkohavalik on lai, eriti Aasia lendude puhul, ja mis peamine – piletihinnas võidab sageli julgelt kolmandiku.
Minu viimane kokkupuude selle firmaga oli kakskümmend aastat tagasi. Toonane teenindus ja suhtumine on tänasega võrreldes nagu öö ja päev. Uuenenud imagoga Aerofloti lennukipargis on üle saja õhusõiduki. Valdav enamik Lääne päritolu ning keskmine vanus alla kümne aasta.
Meie lendu Moskvast Pekingisse teenindas Boeing 767-300 kõlava nimega Anton Tšehhov. Lõheroosades kostüümides stjuardessid olid meeldivad teenindajad ning abikäsi ulatati juba enne võimaliku probleemi teket.
Kuna näitsikutel paistis seljataga piisavalt lennutunde ja kogemusi, siis oskasid nad paljudel vanemaealistel võimaliku hirmu kenasti maandada. Aerofloti moto on pakkuda turvalisust ja kvaliteeti.
Kui pikkadel lendudel kirutakse sageli turistiklassi kitsaid istmevahesid, siis mina tundsin ligi kaheksatunnisel teekonnal ennast igati mugavalt. Salongis oli igal istekohal valmis padi ja pleed juhuks, kui teekonnal soov silm kinni lasta. Ka kõrvaklapid on muusika kuulamiseks väikeses kilekotis ootamas. Nende kasutamise eest raha ei küsitud – vastupidi SASile või Finnairile. Lugemiseks leiab istmeseljatoe taskust Aerofloti pardaajakirja ning see oli ütlemata huvitav. Sihtkohtade info oli koostatud turismivaldkonda tundvate proffide poolt.
Umbes tund pärast õhkutõusu alustati lõuna serveerimist. Laiali jagatud menüüst võis valida kahe komplekti vahel. Mõlemasse kuulusid salat, soe söök (kala -ja liharoog) ning dessert. Juurde sai tellida mahla, mineraalvett ning valget ja punast veini. Viina ning kangemate jookide eest küsib Aeroflot raha. Minibaari valik oli külluslik!
Euroopa kompaniidega võrreldes käis venelastel toidu jagamine kiirelt: kahes vahekäigus liikus neli toidukäru, lisaks veel jookide oma. Kuulus Pealinna salat, mille juurde kuulusid lisaks singi- ja salaamilõigud, pakkus enne põhirooga maitseelamuse.
Lihapõhine pearoog oli hõrk ning mahlane, omapärase maitse andis kõigele sinepikaste ning sinna juurde käinud hautatud juurvili kannatas välja võrdluse parimate restoranide omaga. Ohtralt jagati veini. Kui tops tühi, siis kallati juurde. Kui nõukogudeaegne Aeroflot hiilgas rahvusvahelistel lendudel klaaspokaalist pakutava šampanja ning kenasti sissepakitud nugade-kahvlitega, siis nüüd on uus aeg toonud uued kombed – tooni annavad eri suurustes topsid ja plastmassist noad-kahvlid. Kui üldse viriseda, siis serveeritud kook ei meenutanud omaaegset pealinna kohupiimakooki – pagar oli jätnud selle pisut nätskeks.
Õhtusöögiks otsustasin menüüd vahetada ja panustasin kalale. Ei pidanud pettuma. Termilisele töötlemisele vaatamata oli lõhel säilinud tema maitse. Juurde lisatud riis oli valmistatud meisterlikult. Kui päeval pakutud vein oli hõrk, siis õhtul serveeritu juba hapukama maitsega. Tahvel ehtsat vene šokolaadi kohvi juurde oli tabamus kümnesse.
Kui vahepeal tekkis soov muusikat kuulata, siis istme küljes olevalt paneelilt sai valiku teha kümne kanali vahel klassikast kuni rock’ini.
Salongilaes asuvatelt LCD-monitoridelt jooks vene kinokunsti klassika. See tekitas nostalgia. Kui pardapersonal sai aru, et oleme eestlased, muutus teenindamine veelgi sõbralikumaks ning öeldi – kui veini juurde soovite, andke teada. Ka tagasilennul Pekingist Moskvasse näitas Aeroflot taset. Ainult selle vahega, et polnud kunagi öösel kaks korda Euraasia kohal sooja sööki söönud ja lahkelt pakutud veinikaardi jätsin kindlalt vahele. Kui eesistuja lasi pärast öist kehakinnitust tooli alla, ei seganud see üldist olemist, pikkade jalgadega meestel oli sirutusruumi piisavalt.
Soovitan julgelt Moskva kaudu lendamist kasutada. Kuna endal oli passis kehtiv Vene viisa, oleks tagasiteel võinud 10tunnise Tallinna lennuki ooteaja sisustada Moskvaga tutvumisega. Paraku loobusin ettevõtmisest, kuna teekond Shuttle’i ekspressiga Valgevene vaksalisse olnuks pikk ja kallis: edasi-tagasi sõidule 40 eurot. Ka siis, kui passis puudubki Vene viisa, ei jää hätta – viidad suunavad saabuja avarasse transiiditsooni. Uue boarding-passi vormistamine käib kähku ja avanevadki uksed Šeremetjevo terminaali, mille söögikohtades peab arvestama krõbedate hindadega. Enamikus kohvikutes ei käibi sealjuures mitte dollar-euro, vaid hoopis rubla.
Venemaa lennunduse lipulaev Aeroflot on tasemel ja pingutab kõvasti kliendi rahulolu nimel.
Vambola Paavo
meediaõpetaja
Kirjutis esindab autori seisukohti.
