Olen mees ja töötan lasteaiakasvatajana!
Olen 24-aastane eelkoolipedagoogi keskeriharidusega noormees Läänemaalt. Pärast keskkooli lõpetamist otsustasin ma ühes Tallinna kõrgkoolis noorsootöö erialal õpinguid jätkata. Pärast kodust välja kolimist ei soovinud ma enam vanemate toetust vastu võtta - tundsin, et pean ise hakkama saama. Nii saigi kooli kõrvalt alustatud tööotsimisega.
Ligi kolm kuud ei leidnud ma midagi, mis mulle sobiks, kuigi pakkumisi oli palju. Nii oleksingi võinud kasvõi päevapealt tööle asuda mõnes noortekeskuses või isegi üldhariduskoolis. Siiski tundsin ma, et rohkem tõmbab mind väiksemate lastega tegelemine. On ju esimesed õpetajad-kasvatajad need, kes koos vanematega väikesest põngerjast kooliküpse mudilase vorbivad. Mõni aeg hiljem saingi ma oma tahtmise - konkursi tulemusel sain ma poole kohaga tööle ühte Tallinna äärelinna lasteaeda.
Pean tunnistama et esimesele tööintervjuule oli üpriski piinlik minna. Õnneks polnud "Tujurikkuja" seda teemat veel enda aastavahetuseprogrammis puudutanud. Vastasel juhul poleks ma seda teha julgenud. Minu üllatuseks kohtles lasteaia administratsioon mind võrdväärselt teiste kandidaatidega, hoolimata sellest, et nad naised olid. Vastupidi, pigem olid nad hämmastunud faktist, et üks noormees sellist töökohta ihaldab. Küsiti veel üle, et kas ma olen ikka valmis kahtlustavatele lastevanematele aru andma. Saades vastuseks suhteliselt ebaleva "jah-i", lubatigi mul juba järgmisel nädalal tööga alustada.
Alguses oli, tõsi, raske. Paljud lapsevanemad, eelkõige isad, pööritasid silmi kui nägid, et uus kasvataja on mees. Mõned õelad lapsevanemad lasid enda võsukestel uurida, millega ma vabal ajal tegelen. Harvad polnud ka juhused, kui helistati juhatajale ning paluti mu tausta põhjalikult uurida ja kaaluda, kas ma ikka olen sobiv tegelane sellisele töökohale. Siinkohal olengi tänu võlgu sellele samale juhatajale, kes minusse uskus ning muretsevaid vanemaid rahustas.
Praeguseks hetkeks olen ma lasteaias töötanud kolm aastat. Olen kõigi laste, ning suurem osa vanematega loonud tugeva sideme. Enam ei pea ma taluma paranoiliste lastevanemate pilke. Olen elujõuline ning aktiivne mees, kelle kutsumuseks on noorte inimestega töötamine, nende kasvatamine ning õpetamine. Kas peaksin enda kutsumusest lahti ütlema pelgalt seetõttu, et vastupidiselt tavale olen ma mees? Mina nii ei arva.
