Neeger on neeger ja mina olin pioneer. Mis siis?
Ilona Martson kirjutas asjaliku artikli “rassistlikust” Pipist ning taaskord võeti kommentaariumis üles teema poliitilisest korrektsusest. Juba on seal vihjed homodele, kõikvõimalikele -fiilidele ja teistele ärritusallikatele. Tõenäoliselt — ma ei ole küll ennustaja — mainitakse seal varsti ka Edgarit. Lahe!
Kahjuks jäin oma algse mõtte kirjutamisega küll hiljaks, sest välja sigareti saatel mõtteid koguma minnes magasin maha võimaluse esimesena mainida enda esimest reaktsiooni. Sellega sai seekord hakkama üks kommentaatoritest. Tsiteerin:
“Olen üles kasvanud keskkonnas, kus neeger oli neeger ja pede oli pede ning me üksteist ei seganud — aga pikapeale hakkab tolerantsus nende vastu kuhugile kaduma. Tähelepanuväärne, et suurelt osalt tänu nendele, kes neid teemasid söögi alla ja söögi peale valjuhäälselt nina alla hõõruvad, ise ühtegi neist gruppidest kuulumata.”
Tolerantsus kaobki sellise agiteeriva käitumise tagajärjel, see on selge. Mis jääb aga paljudele suuresuulistele ja -sõnalistele agitaatoritele arusaamatuks, on see, et tegelikult ei kao tolerantsus neegrite ja homode, kuivõrd selle teema vastu.
Mul on täiesti ükskõik, mis värvi on inimene või keda ta armastab; mind hakkab pikapeale häirima vaid see võlts võrdsuseotsing, mida päevast päeva peale surutakse. Igal inimesel peaks olema õigus oma arvamusele ja on täiesti vale keelata inimesel oma arvamust omada. Neeger oli neeger juba ammu ning nime muutus ei muuda neegrit paremaks või halvemaks inimeseks.
Kui üks tuntumaid neegreid maailmas, Oprah, ei häbene ennast ja oma külalisi, näiteks Chris Rocki oma jutusaates neegriteks kutsumast, miks peaks seda häbenema meie? Kui tema saadet vaadatakse Hispaanias subtiitritega ja Oprah ütleb oma külalisele, et sa oled edukas must mees, siis mis sõna ilmub subtiitrites? Negro. Kas selle vältimiseks peaks nüüd hispaania keele ümber, poliitiliselt korrektsemaks tegema?
Enne, kui liigun neegritest edasi, üks küsimus Pipi kohta: kas need väikesed neegrilapsed kummardasid Pipi ees seepärast, et Pipi oli teise nahavärviga või põhjusel, et Pipi oli nende printsess? Seesama väike nüanss näitab, kui idiootseks võivad needsamad agitaatorid minna oma nõiajahil, nähes tonte seal, kus neid pole kunagi olnud.
Meist regulaarselt ülevoogavad homofiilia ja -foobia lained oleks selliste rumaluste demonstreerimiseks muidugi parimateks näideteks, kuid ei ole ju mõtet seda teemat jälle üles võtta.
Näitena sobib ka klaperjaht kommunistlikule minevikule. Alati, kui on vaja kellegi kõrgemal asuva isiku kohta midagi halba öelda, siis meenutatakse nende kommunistlikku minevikku. Ja praegusel ajal on enamus ütlejaist veel selles eas, et omavad täpselt samasugust minevikku. Võib-olla oli tase natuke erinev, sest kõik ei saanudki olla kommunistlike organisatsioonide kõige kõrgemad liikmed, aga kõik ei mahu praegu ka riigikokku.
Kellegi süüdistamine kommunistlikus minevikus on mõttetu, sest see oli elu, see oli eluline vajadus sinna gruppi kuuluda, kui sa tahtsid saada osa neist vähestest hüvedest, mis tollal olid.
Mina olin ka oktoobrilaps ja pioneer ja — arvake ära — mulle meeldis see tollal. Ma jõudsin olla isegi tähejuht ja kantseldada nooremaid. Jah, ma olin noor ja loll ja uskusin enamust sellest propagandast, kuid see ei loe. Mulle meeldis seal grupis, sest see grupp andis mulle võimaluse olla osa millestki suuremast ning tagantjärele mõeldes andis mulle ka palju hilisemas elus tarvilikke oskusi ja teadmisi.
See fakt ei tähenda aga veel seda, et ma usun neid tollaseid tõdesid täna. Ma ei usu. Kaheksakümnendate lõpp ja üheksakümnendate algus andsid mu maailmavaatele uued dimensioonid, mis panid mind — ja kahtlemata enamikku meie praeguse vabariigi elanikest — ümber hindama oma arusaamu toimuvast.
Miskipärast tundub nüüd aga selle kõige tunnistamine häbiasjana. Pigem üritab enamus kritiseerijatest elutarka näidelda ja panna meid uskuma, et nemad teadsid juba seitsme-, kaheksa- või kümneaastastena, et maailm on hoopis teistsugune. Mitte (otsin nüüd trükikõlbulikku sõna) haisugi te ei teadnud! Vähemalt selles vanuses mitte.
Agitaatorid on meid aga juba nii palju mõjutanud, et me ei julge avalikult tunnistada enam isegi osakesi enda elust. Ometi oli see aeg, kus neegripoiss Mubulunga oli täpselt sama tore mängukaaslane kui kõrvalmaja Vanja — ainsa vahega, et rohkem päevitunud.
Miskipärast vaatame aga nüüd — poliitilise korrektsuse ja vabaduse ajastul — nii Mubulungale ja Vanjale natuke teistsuguse pilguga. Tegelikult on need ju needsamad semulikud jorsid, keda me kunagi teadsime, ainult natuke suuremaks ja vanemaks saanud. Halenaljakas on sealjuures aga see, et nemad ei ole muutunud — muutunud oleme meie ise. Või oleks õigem öelda, et muudetud on meid?
Sealsamas Ilona Martsoni artikli kommentaariumis oli ka teine arvamus nõukaaegse ajupesu kohta võrdluses tänapäevasega, et tänapäevane olevat vaid mannetu vari. Sellega ei saa ma aga kahjuks nõustuda.
Tänapäevane ajupesu on tunduvalt peenem, nüansirikkam ja mõjusam, sest see on pannud meid salgama juba iseennast ja enda mõtteid kartuses, et me järsku enam sobitu kuhugi. Te olete head tööd teinud, ajupestud agitaatorid!
Mina olin pioneer ja mul on hea meel, et ma olin. Tänu sellele ajale ja läbitud koolile on mul vähemalt hea kaitse uute pesumasinate vastu.
