João Lopes Marques : Boikott Saksamaale!
Möödunud nädalal sai meil mõõt täis. Arutasime naisega terve pärastlõuna asja ja tegime otsuse: meie pere lõpetab saksa toodete ja teenuste tarbimise.
Algul tundus, et läheme oma avaliku bundes-boikotiga liiga kaugele. Kuid Facebooki riputatud otsus meeldis kohe 30 inimesele ja sai 25 kommentaari. Meie boikott pole suunatud Saksa riigi ega saksa rahvuse vastu. Eesmärk on kehastada sõnatut protesti Frau Merkeli ja teiste Saksamaa niiditõmbajate — ministrite, pankurite, seadusetegijate — vastu.
Nende tõttu kannatab tänase seisuga juba 12 euroala riiki 17st. Veel paar kuud ja Berliin jääb oma moraalsete printsiipidega päris üksi. Pime kärpimine ei lahenda nende riikide olukorda, kus majandus peab võlgade maksmiseks kiiresti kasvama. See pole imeravim ühiskondadele, kus on vaja kohe leevendada tööpuudust, et vältida massilist emigratsiooni ja rahustada vihaseks minevat noorsugu. See pole lahendus suveräänsete riikide jaoks, kes peavad jõudu katsuma anonüümsete turgudega.
Ainult keiser Nero lahendas olukorra Frau Merkelist kiiremini, pistes Rooma linnale tule otsa.
Mind rusub mõistmine, et Frau Merkeli arvates on kõik korras, kui Berlusconi ja Papandreou tõrjutakse võimult ja asendatakse tehnokraatidega — ilma demokraatlike valimisteta. Vean kihla, et ka teistes riikides lendab saksa pimeda ordnung’i nimel kõik uperkuuti — justkui peaks ühinenud Euroopa vaid Saksamaa ümber keerlema. Et seda ei juhtuks, vajab eurotsoon kohe otsustavat tegutsemist. Kuna riikide valitsused on tehniliselt sõjajalal, ei näe ma muud lahendust kui eurobondid või Euroopa Keskpanga radikaalne sekkumine.
Aga boikoteerimine on vaevarikas ja kallis. Esimene ja kõige kindlam otsus mitte lennata Lufthansaga on tõesti raske, sest Tallinn on neil hästi kaetud ning Portugali ja Hispaania piletid tavaliselt konkurentsivõimelise hinnaga. Järgmisena otsustasime lõpetada Deutsche Welle vaatamise, kuigi see on üks paremaid uudistekanaleid.
Kuna elame kasinust nõudval ajal, otsustasime olemasolevad saksa tooted alles jätta. Ikkagi tekkis kaks erandit: Adidase ja Puma spordijalatsid on liiga silmatorkavad. Pääsesin siiski kergemalt kui mu hispaania sõber Rocío, kes kaalub tõsimeeli oma Audi mahamüümist.
Tegime ka väikese inventuuri saksa toodetest ja teenustest, mida tavaliselt tarbime. Vaatamata kahtlustäratavatele brändinimedele kuuluvad paljud neist hoopis soomlastele, rootslastele, šveitslastele või isegi eestlastele. Aga siiski on kahju, et ma ei saa enam sakslaste Vapianos pitsat süüa. Samamoodi otsustasime ajutiselt piirata saksa kultuuri tarbimist (Mozart sündis teatavasti Salzburgis).
bundes-boikott nõuab palju tähelepanu. Väiksemgi kõrvalekalle ja … Näiteks eile hakkas pisike Agnes supermarketis nutma ja me pidime sealt ära tormama, et Age saaks teda imetada. Tavapärane brändide topeltkontroll jäi ära. Koju jõudes avastasime, et ostetud kohv pärineb Düsseldorfist ja mu inglisepärase brändinimega šampooni on teinud Schwarzkopf.
Tegemist tuli teha ka ühe ebatavalise stressiallikaga: minu isa, 65aastane Portugali pensionär, veedab poole oma ajast Schwarzwaldis. Aeg-ajalt teeme Tallinnast Lissaboni lennates seal vahepeatuse. Pidin talle selgitama, miks see nüüd ära jääb.
Boikotiks on teinegi põhjus. Lõunaeurooplasele võidakse neil päevil saksa kohvikutes elu raskeks teha. Üllataval kombel pole enam vaja isegi Heidelbergi, Stuttgarti või Münchenisse reisida. Viimased vahejuhtumid leidsid aset Tallinna vanalinnas. Äsja lõbustas üks nahkpükstes austerlane end meie portugali seltskonna kulul terve õhtu — krediitkaardiga vehkides ja mõnitusi pildudes. Üks saksa ärimees ei suutnud lõpetada sõna ordnung röökimist. Üks Põlissoomlane oli väga uhke, et on väga põline soomlane.
Kuigi see on vaid piisk meres, läheb meie bundes-boikott sümboolsusest kaugemale. Selle taga on majanduslik loogika. Eksport moodustab ligi poole Saksamaa sisemajanduse kogutoodangust; kaks kolmandikku ekspordist aga läheb teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Sakslaste praegune tööhõive ja heaolu tase sõltub paljuski sellest, kui palju ülejäänud eurooplased nende toodangut ostavad.
Frau Merkel peab meeles pidama, et oleme kõik samas paadis. Kui see ümber läheb, mis on Merkeli teraapia loogiline tulem, upuvad ka sakslased. Euroopa vajab kohemaid reforme, kuid kõigepealt tuleb ellu jääda. Koomas patsient ei saa tervislikke eluviise harrastada.
Sõber Priit küsis, kas kavatseme tarbida vaid Portugali tooteid. Vastus on ei. See ei lähe mu väärtushinnangutega kokku. Ühinenud Euroopa on mu unistus lapsepõlvest peale. Ülikoolis kraadi omandades keskendusin Euroopa stuudiumile. Ja nüüd olen koos Eesti neiuga, kes on veelgi tulisem ühinenud Euroopa pooldaja kui mina. Selle arusaamaga kavatseme üles kasvatada ka oma väikese Agnese.
Meie suurim takistus? Frau Merkel, natürlich. Ei pea olema Churchill mõistmaks, et tema kohmakad ultimaatumid ohustavad tulevasi põlvkondi. Kindlasti muutub seis oluliselt 2013. aasta oktoobriks, kui Saksa valijad saavad oma sõna öelda. Kuid veel mõni selline kuu, ja demokraatia hapnik lõpeb otsa. Siis hakkavad eurooplased paremini mõistma kreeka päritolu sõna “kaos”. Või maiade kalendrit. Olen hakanud kahtlustama, et ehk polegi nende ennustus 2012. aasta detsembris toimuvast maailmalõpust vale.
Meil pole vaja rohkem valimisteta võimule pääsenud tehnokraate. See on Nero stiilis ärategemine. Kuid kuni Merkel püsib dirigendipuldis, pole korralike poliitikute esilekerkimine tõenäoline. Saksa diktaat kestab kuni lõppakordideni. Ometigi näen lootusekiirt: kui lühinägelik Merkel ja tema fänniklubi tunneb end üha suurema hulga eurooplaste poolt petetuna, ja Saksamaa end üha rohkem isoleerituna, miks ei võiks ta siis oma bundes-riigiga euroalast lahkuda? Muidugi on raske kujutada ette eurot ilma Saksamaata, kuid veelgi raskem on leppida ELi lõhkiminemisega Saksamaa ambitsioonide tõttu. Ma usun, et enamik eurooplasi eelistab siiski euroopalikku Saksamaad kui saksastatud Euroopat.
Tunnistan, et ei suuda ära oodata, millal uuesti Lufthansaga lennata saan.
**********************
NB! Selle loo ainetel on Andrus Kivirähk kirjutanud Eesti Päevalehte veste. Kivirähu arvates võiks kogu see ultimaatum ju näida naeruväärne, kui ta esindaks vaid üksiku isemõtleja lennukat maailmapilti, kuid vaevalt see nii on. “Isegi vastupidi: usun, et Marques esindab mõõdukat vähemust. Hirmus on isegi mõelda, millest lobisetakse Madridis ja Roomas, mida sepitsetakse Lissaboni trahterites ja millised vandenõuteooriad küpsevad Ateena turgudel. Ehk mida arvab Lõuna-Euroopa Saksamaast ja tema liitlastest. Millist viha ja alandust nad oma südamesopis tunnevad. Ja täiesti õigustatult.” Loe edasi Päevalehest.
