Üldistav ja üllatav Arrak
Kui Jüri Arrak oktoobris 75 sai, pages ta selleks ajaks Eestist. Ta ei soovinud tähelepanu, mille põhjuseks on ilusa numbriga verstapost. Ka sel teisipäeval Kunstihoone galeriis avatud näitust “Vertikaal ja horisontaal” oleks ülekohtune vaid juubeliga siduda. See ei ole väljapanek à la põhjuse-näitust-teha-leiab-alati või nii-ajaratas-ringi-käind. Julgen väita, et Arrak on teinud selle aasta ühe põhjendatuma ja läbimõelduma kunstinäituse. Ometi oleks teda näitusest Kunstihoone galeriis peaaegu ilma jäetud, sest mõne arvates polevat Arraku-suguste koht seal (milline arrogantsus!).
Väljapanek galerii kahes ruumis järgib näituse nimes osutatud napisõnalist, aga selget ideed. “Esimene ruum on sümboolselt risti horisontaalpuu ehk inimeste vahelised suhted. Tagumine ruum aga vertikaalpuu – inimese ja jumala või inimese ja vaimsuse vahelised suhted,” selgitab Arrak. Esimene ruum on valge, tagumine pime, ent samas oleks ennatlik arvata, et just valgega kaasneb valgus ja pimedaga pimedus.
Armastus ja vägivald
Horisontaali, inimsuhete saali maalid on valminud viimastel aastatel. “Mul eneseuhkus ei luba vanade piltidega esineda,” ütleb Arrak. Ometi on ta suutnud selle lühikese aja jooksul ära maalida inimsuhete kirju maailma kurjusest õrnuseni ja õilsusest alatuseni.
Ruumi keskne maal “Ohvitseride tapmine” (2009) on ajendatud Katõni veresaunast. Üle saali, vastasseinas on aga eksponeeritud suudlejaid kujutav “Üheskoos” (2009) ja kreeka mütoloogia aineline “Luik Ledaga” (2010). Selline see inimene on, et ühel päeval ta armastab, teisel aga tapab. Surma ja sünni vahepeale jääb hulk muud, keerulisi inimsuhteid, kus me kõik kanname sageli maski. Ent mis on maski taga, kui see eest langeb, küsib Arrak maaliga “Naine ja lind” (2011).
Arrak ei ole unustanud ka vastuolulisi inimsuhteid talle lähedases kunstimaailmas – neist kõnelevad allegoorilised maalid “Komissar suudleb varju” (2009) ja “Meie aja kunstigorgo” (2009). Keda ja mida need maalid kujutavad, jääb iga vaataja enda arvata.
Tagumine, hämar ruum pakub vastukaaluks valge saali lärmakusele vaikust ja rahu. Vasakul, otsaseinas on näituse eel valminud suur “Viimane õhtusöök” (2011). “See oleks selle ruumi altar,” ütleb Arrak. Mõlemal pool keskset maali on kaks evangelisti – Markus, Matteus, Luukas ja Johannes.
Maalimise hetk pole siin saalis oluline, varasemate piltide loomisaeg ulatub paarikümne aasta taha. “Viimane õhtusöök”, evangelistid ja sellised maalid nagu “Abrahami ohver” (1999), “Mooses lööb kaljust vee” (1998), “Prohvet” (2008), “Ristija Johannes” (2006) jt moodustavad ajatu vertikaali. Mõjuvuses on oluline roll maale hämarast esiletooval valgustusel. “Ma tahan, et pildid mõjuksid nagu pühakojas. Kirikutes pole pildid nii hästi valgustatud nagu muuseumites. Siis on õige kontrast, sest esimene ruum on ju valge,” selgitab Arrak.
Teedrajav performance
Inimsuhete saalis on eksponeeritud kahtlemata näituse kõige erakordsem teos, ja see pole maal. 29. detsembril 1972 toimus Tallinnas Russalka juures mererannas Jüri Arraku performance “Suu”, mida näidati Eesti Televisioonis 11. jaanuaril 1973.
“Häpeninge tehti varem ka, näiteks Leo Lapin, Ando Keskküla ja Andres Tolts. Aga “Suu” oli Eestis esimene avalik performance, mis on lindistatud ja Eesti rahvale näidatud,” räägib Arrak.
Võimukriitiline “Suu” pääses eetrisse tänu sellele, et Arrak oli käinud loomingulisel reisil võitlevas Vietnamis. Ja sõnaosava mehena oskas ta selle oma huvides ära kasutada. Vietnam mõjus toona võlusõnana, ja nii ei pööranudki keegi performance’i sisule tähelepanu.
“Suu kujundi mõte oli, et me ei saanud avalikult rääkida. Suu, mis tahab rääkida, aga ei saa, sest suunurkades on tokid. Hobusele pannakse ju ka rauad suhu. Loomulikult ma seda tollal nii ei seletanud. Ja siis ma jooksin ja karjusin ümber selle kompositsiooni veel – nagu hädakisa või indiaanlaste sõjatants. Enne eetrisse minekut tegin saatele veel geomeetrilise multiseadeldise, mis sulas lõpus kokku tööstusmaastikuks,” meenutab Arrak.
Ime on aga see, et “Suu” üldse säilinud on. Nimelt hävis tolle telesaate materjal televisioonilaos Lasnamäel toimunud tulekahjus. “Õnneks jäid ETVs performance’i kokkulõikumisest üle jäänud filmijupid minu kätte ja nende põhjal õnnestus “Suu” Tõnu Taliveel Nukufilmis mullu osaliselt taastada.”
