Maido
ja
Margot Konks
selles esmapilgul muinasjutuliselt armsas majas eralastekodu ehk MTÜ Joosepi nimelist asenduskodu. Lisaks oma kolmele lapsele pakkusid Konksud „vanemlikku armastust” veel kuuele raske saatusega võõrale lapsele. Kaks nädalat tagasi mõistis Tartu maakohus mõlemad Konksud tingimisi vangi, sest hoolitsemise-hoolimise asemel nad hoopis piinasid lapsi.  Praegu õõtsuvad maja hoovis tühjad kiiged. Majauks jääb kellahelina peale suletuks, sest pereema Margot Konks väldib mitte ainult avalikkust, vaid vältis terve viimase aasta ka järelvalveametnikke. Kirjadele ja telefonikõndele vastas ainult pereisa Maido. Ametnikud olid harjunud, et kui vaja kohtuda, oli mees see, kes näole andis. Nii juhtub nüüdki. Juhuse tahtel saabub parajasti maja ette kolmaski auto. Tumepunasest mahtuniversaalist väljub ääretult kõhn ja kahvatu mees. See ongi pereisa Maido Konks, kes pooleks aastaks kolme lapse piinamise eest tingimisi vangi mõisteti. Tema käepigistus on õhkõrn, pilk eksleb, kogu tema olemus võitleb kahevahel: kas põgeneda päästvasse majja või jääda rääkima? Majja või rääkima… Ta siiski peatub mõneks minutiks. „Jah, ma pole salanud, et vitsa andsin, tutistasin, nõgesed olid korra… Aga me jäime üksi. Olime ju pioneerid sellel alal, kõike ei saa ette näha,” otsib ta põhjendusi, miks lõppes fiaskoga kogu nende viimaste aastate töö. Kõik oli ju olemas — vaikne elukeskkond, uus maja turvalises elurajoonis, tahtmine lapsi aidata… Või oli see siiski äriprojekt?