Arvasin, et enam kunagi pole vaja ennast demole sättida, kuid Venemaal tärganud kodanikutunnet tahtsin toetada.

Brandenburgi väravate lähedale Vene Föderatsiooni saatkonna ette koguneti kella 17ks, et sünkroonis meeleavaldajatega Moskvas näidata, mida arvatakse Saksamaal valijahäälte vargusest, võltsingutest ja seda soodustanud vene võimu(rite)st. Politsei hinnangul, kes demo ajaks sulges Unter den Lindeni, oli kohal 400 inimest igas vanuses, kuid noored olid need, kes panid toimima otseülekande Moskvaga (aga Vene saatkonna aknad jäid pimedaks).

Alati on liigutav näha endavalmistatud plakateid ja loosungeid ning Berliini omad tundusid seekord naljakamad Moskva omadest. Minu favoriidid olid “Putler kaputt!” ja kõnekooris rõõmuga skandeeritud “вовочка, где моя голочка?”. Ka nõuti vabadust poliitvangidele, demokraatlikke valimisi — ehk siis seda, mida taotles Eesti paarkümmend aastat tagasi. Välismaa ajakirjanike ja rahvusvaheliste vaatlejate kohalolek julgustas Berliini venelasi ja nende toetajaid tahtma radikaalseid muudatusi, alates presidendi ja peaministri tagasi astumisest.

On selge, et rahva tahte ja protestide brutaalsele mahasurumisele Venes saab olla ainult üks hinnang, mis paraku ei lähe kokku lääneriikide tegeliku suhtumisega. Saksa valitsus, mõistes küll hukka vabade ideede väljendajate ja režiimiga rahulolematute represseerimise, on ometi korduvalt kinnitanud valmisolekut koopereeruda igasuguse režiimiga Venemaal, ka sellisega, mis demokraatlikest normidest kinni ei pea.

Sellega kaudselt toetades inimõiguste rikkumisi ja diskrediteerides legislatiivsete institutsioonide valitavuse põhimõtet, on saksa valitsus kaasvastutaja sadade Venes ebamugavate, kuivõrd valitseva liiniga risti mõtlevate inimeste vangis pidamise eest. Et Venemaa gaasiga maetakse maha igasugune moraal, oli samuti plakatitelt lugeda.

Teine nõudmine oligi suunatud Bundestagile ja saksa valitsusele, et nad vaataksid üle oma Venemaa-poliitika ning nõuaksid valimistulemuste järelkontrolli, neid selleni tunnustamata. Venemaa Berliini saatkonnas toimunud valimistel — ja need olevat vaatlejate sõnul möödunud korrektselt, vahejuhtumite ja rikkumisteta — sai erakond Jabloko valijahääli üle 30%, kogu Venemaal aga ainult 3,4%. Ühes rahva seas selge poliitilise sõnumiga lendlehti levitavas noormehes arvas keegi ära tundvat äsja Berliini senatisse valitud Piraatide Partei esindaja, selles siiski kindel olemata — oli ju pime kah. Kui arvestada, et Piraatide poliitiline tegevus algas protestist, siis miks mitte uskuda, et 10.12.11 saab aktiivse poliitilise elu alguseks nii mõnelegi tulevasel Venemaal.