21.12.2011, 07:04
“Volinik Sepper lihtsalt lollitas ja pettis mind.”
Võrdse kohtlemise volinik peab diskrimineerimise ohvrit kahe kuu jooksul abistama, ütleb seadus. Tegelikkuses kulub tihti üle aasta, ja abi ikka ei tule.

FOTO:
“Voliniku kõige olulisem ülesanne on anda kodanikule, kes kahtlustab, et teda on diskrimineeritud, arvamus, kas see on tõesti nii. Eesmärk on, et inimesel tekiks kindlustunne, kas tasub minna edasi kohtusse või töövaidluskomisjoni.” Nii lausus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper mullu 7. oktoobril ETV saates Kahekõne. Ta oli selleks ajaks väärikas ametis olnud täpselt neli päeva ja pulbitses tahtest ahistatuid aidata. Sepper tõi saates ühe näite: „On juhtumeid, kus kannatab lapsehoolduspuhkuselt naasev naine. Tööandja on teistel kolleegidel, kes teevad võrdväärset tööd, palka tõstnud, aga puhkuselt tulija palka ei tõsteta. See on selge sooline diskrimineerimine.” Täpselt 14 kuud hiljem, 7.detsembril, kohtusin naisega, keda volinik „selgest diskrimineerimisjuhtumist” kõneldes tõenäoliselt silmas pidas. Eve (nimi muudetud) kaebas volinikule aasta ja neli kuud tagasi ega ole tänaseni saanud vähimatki abi. Ja ta pole kaugeltki ainus. Võrdse kohtlemise seaduses on kirjas: volinik peab koostama diskrimineerimiskaebuse kohta arvamuse kahe kuu jooksul. See on üsna lühike tähtaeg, aga põhjusega. Nimelt on voliniku arvamus pelgalt soovituslik. Tuleb silmas pidada, et diskrimineerimisjuhtum aegub ühe aastaga — hiljem kohtusse pöörduda ei saa. Sestap võikski oletada, et arvamuse puhul on esmatähtsaks kiirus, mitte niivõrd põhjalikkus. Miks Eve voliniku poole pöördumist rängaks veaks nimetab ja kas volinik siis tõesti oma tööd ei tee, loe värskest Ekspressist
Oled juba tellija?