22.12.2011, 07:23
Minu sõbra mandaat
Tänavuse Tuglase novelliauhinna, Kultuurkapitali näitekirjanduse preemia ja Siugja Sulepea kirjandusauhinna laureaadi Urmas Vadi jõulujutt räägib väljavalituse tundest, minnalaskmismeeleolust ja inimsaatusest. Seda kõike jõulude taustal.
Üsna tihti taban ennast mõttelt, et ma pole inimesena täiuslik. Mingil hetkel käib krõks ja ma libastun, joon liiga palju, tüütan kõiki oma jutuga, mille sisu jääb mulle eneselegi hämaraks. Olen sattunud ka kaklustesse ja igasugu jamasse ning hiljem kisendavad mu sees nii süda kui hing. Sellistel hetkedel mõtlen ma alati oma sõbra peale. Siin jutus nimetan teda Alle Aaks, sest ma ei taha talle rohkem mingeid jamasid kaela tõmmata, tal on neid niigi küll. Jäägu tema õige nimi talle endale. Kui ma oma masendushetkil mõtlen tema peale, siis mõtlen ma, et mis häbi-süü-andekspalumiste koorem küll teda võib rõhuda! Kui palju on ta andnud välja katteta lubadusi, kui palju on ta inimesi ära rääkinud ja lõppeks kuhugi sohu või totrusesse tõuganud. Kui paljudele on ta võlgu ja kui paljud talle ikka veel laenavad, vaatavad tema põlevaid silmi ja kuulavad vahutavat suud, mis lubab tuua kõik tagasi juba järgmise kuu alguses, ausõna, järgmise kuu alguses! Ja kui ma kõige selle tema räga peale mõtlen, siis hakkab mul enesel alati kergem. Ei, mitte et tema on ilge kaabakas ja mina vaid mõnikord väike näru ja juba see panebki mind end paremini tundma, nii lihtne see pole. Sest Alle Aas on midagi, mis takistab mul teda jäädavalt maha kanda, nimetada teda Kadunud Meheks, Lõputuks Joomariks või ükskõik kelleks. Alati on temas säilinud mingisugune soojus, siirus, vabadus ja mängulisus ja kui olla väga tähelepanelik, siis ka sisemine intelligentsus. Ja niimoodi kalkuleerides jõuan viimaks enese juures järeldusele, et head on minus ikka kõvasti rohkem kui halba. Aga aitab küll minust, sest on jõulud ja see aeg kuulub nüüd Alle-Aale. Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist