Kui me jätkame ka uuel, 2012.aastal vanade põhimõtete, väärtuste, aadete, ideaalidega ning olijate/tegijatega, siis on sisuliselt päris raske või isegi võimatu pidada 2012.aastat uuemaks kui 2011.aastat. Loodus kui Jumala looming võib tõepoolest uusi katastroofe ja katsumusi meie maale või planeedile tuua. Võib-olla tehakse ka mingisugune uus teaduslik avastus, mis meie väiksele riigile kuulsust  toob (näiteks geenitehnoloogias, tuumafüüsikas või astronautikas), kuid elamise ja olemise põhialused jäävad samaks ja me jätkame toimetamist vanaviisi. Jätkuvad streigid, äraostmatute ostu-müügi tehingud, konflikt valitsuse ning tööandjate keskliidu, ametiühingute, töötukassa ning haigekassa vahel, jätkuvad palgaläbirääkimised politsei, päästetöötajate ning õpetajate palgatõusu osas, kuid rääkimisest, eneseõigustamisest, eneseeksponeerimisest, materdamisest ning mudaloopimisest asi kaugemale ei jõua, sest kõik mõtteviisi ning taandarengu pidurid on juba ennetavalt peale tõmmatud.

Mul on hea meel, et uue aasta veebruaris planeerivad õpetajat tegelikku streiki ja mitte selle paroodiat, mis toimus oktoobris (mis sest, et seda nimetati vanal aastal meeleavalduseks). See idee kõlab ja tundub väga uue ning värskena, eriti, kui streik toimub õppetöö ajast ja vähemalt nädal aega. Oleks juba ammu aeg vanaks kõdunenud paradigmad streikimisest ajalooprügikasti visata ning võtta malli arenenud Euroopa riikidest, kus targad, haritud ja ettevõtlikud inimesed lähevad iga pisemagi palga- või pensionikärpe korral tänavale meelt avaldama ning lühemaid ja pikemaid tööseisakuid korraldama — olgu siis streikijateks prantsuse vedurijuhid või saksa piloodid või hollandi põllumehed. Lääne-Euroopa õpetajatel pole vaja eriti streikida, sest nende palga- ja elatustase on normaalsed — keskklassile omased.

Ma arvan, et meie riigis ei saagi enne keskklassi tekkima hakata, kuni haritlaskond ei planeeri ega vii hoolikalt ja mõtestatult läbi vähemalt 1-nädalast streiki. Raha pole maailmast kusagile kadunud, ka Eesti riigist ja Eesti Panga keldrist mitte (olgu ta seal siis kasvõi kulla näol). Meie valitsus leiab raha (kasvõi maa alt, tegelikult puruvaese maksumaksja auklikust taskust), et kinni maksta Kreeka ja vajadusel Portugali ja Iirimaa priiskava eluviisi, millest eriti kreeklased ei soovi mingi hinna eest loobuda. Meie, põhjamaa vaoshoitud tallekestena uhkeldame oma riigi tasakaalus eelarve üle eesti inimese elu(hinguse) hinnaga.

Olen pöördunud oma mureküsimusega ka mitmete mõtlemisvõimeliste riigikogu liikmete poole ja üldjoontes on nad minuga ühte meelt olnud. Eriti liigutav oli lugeda meie seast manala teele läinud härra Peeter Kreitzbergi vastust minu appikarjele. Tõeline eesti mees valutas tõeliselt südant ja pead tekkinud olukorra pärast Eesti hariduses. Peale selle oli (ja on) ta veel tunnustatud pedagoog ning haridustegelane. Härra Kreitzberg oleks olnud tõesti mees, kellega oleks saanud minna nii luurele kui ka rindele. Mul on südamest kahju, et paljud tema suurtest ideedest jäid teostamata. Aga nooremad poliitikud võiksid tema vaimset pärandit pühaks pidada ning tema ideid jätkuvalt ellu viia.

Kujutame korraks ette pereisa, kes on põhikohaga õpetaja, kelle netosissetulek on 524 eurot, kuid kellel on kaelas autoliising 212 eurot (see on talle vajalik töövahend, et tööle ja tagasi sõita), elatisraha — 278 eurot (kahjuks Eesti õigus- ja kohtusüsteem on isade vaenulik; uut pereseadust hinnati asjatundjate poolt üheks viletsamaks seaduseks 2011.aastal) ning kommunaalmaksed — 170 eurot (tal on ilmselt ka mobiiltelefon, telekas ja arvuti ning ilmselt kasutab ta ka elektrienergiat), siis ainuüksi nimetatud kolm kulutust teevad kokku 660 eurot kuus. Mis jääb siis nüüd meesõpetajal, abikaasal ning kolme lapse isal üle — kas minna naisest lahku, et kohus ebaõiglaselt ei arvestaks elatise suuruse määramisel ka abikaasa sissetulekut; või minna tasuvamale tööle, nagu kohus retooriliselt sellele pereisale soovitas; või vahetada elukutset, milleks sellel pereisal on kutsumus; või lahkuda elama Saksamaale või Luksemburgi, kus õpetajatest ja pereisadest lugu peetakse nii sõnades kui ka tegudes; või kustutada viletsalt virelev eluküünal — kuid see oleks isekas ning raske süütegu? Mida teha? Mida teha 2012.aastal teistmoodi, uutmoodi? Kas uutmine lõppes meie riigis koos perestroika ja glasnostiga?

Tahaksin pöörduda meespedagoogide poole, kes on kodus leivaisaks, kuid väljaspool kodu riikliku palgapoliitika manipuleerimise ning mõnitamise objektiks. Kallid meesõpetajad — hakkame uuel aastal toimima uutmoodi. Ärme lase endale pähe istuda ega astuda, ega ka mitte teerulliga üle sõita. Ärgem võtkem tõsiselt soolist võrdõiguslikkuse probleemi, sest kannatajaks pooleks pole mitte naised, vaid mehed — just haridusvaldkonnas töötavad mehed. Tegemist on pseudoprobleemiga. Meil on hoopis eksistentsiaalsemaid probleeme, kui sooline palgavõrdõiguslikkus.

Renoveeritud majade prügikonteinerid on kahjuks enamasti lukustatud. Nendele me pretendeerida ei saa. Võiksime proovida suuremaid prügilaid, kuid seda kõike organiseeritult, et endale sealt paremad palad välja valida ning kokkuostu või pandimajja viia. Enne tuleb aga prügila- ja jäätmejaamade keskuste juhatajatega marsruutide osas kokku leppida. Kindlasti paljud prügilasse veetud asjad leiavad veel taaskasutamist. Pudelite korjamise ja sorteerimisega oleme juba ammu hiljaks jäänud, sest selle „kiire ja kerge rikastumise tee” on meist palju haritumad juba avastanud ja lausa vallutanud. Jäägu ka see must huumor vanasse aastasse.

Uued asjad ei teki ainult teaduslikes uurimiskeskustes ja laborivaikuses. Vaja on mõtlemisviisi ja suhtumise muutmist. Vaja on vabaneda päruspatuga kaasa saadud isekusest, ülbusest, ninatarkusest, paadunud südametunnistusest, plutokraatiast,hedonismist, relativismist, pragmatismist, nihilismist, vihkamisest, süüdistamisest, sildistamisest, valetamisest, vassimisest — minu ettepanek on: püüame uuel aastal saada uuteks inimesteks. See ei nõua meilt, et peaksime miljoneid kordi taassündima pikki usurännakuid ette võtma, askeetlikku eluviisi harrastama, mantraid lugema või joogat harrastama. See eeldab vaid allaandmist ning kapituleerumist meie Looja Jumala ees, kes ükskord teeb kõik uueks, aga Ta alustab minu ja Sinu südame uuendamisest!

Head vana-aasta lõppu ning täiesti uut 2012.aastat!