“Vaatasin hiljuti gümnaasiumi matemaatika õppekava. Sõna “tõestus” esines seal täpselt kaks korda.” Niitsoo muigab. Tal on terav, isegi puuriv, aga kummalisel kombel ikkagi ülimalt sõbralik pilk. “Ma ei ütle, et arvutamine ei oleks koolis oluline. Aga matemaatika algab interpreteerimisest. Täiesti selgelt on midagi valesti.”

Tõestused on Niitsoo rida. Sel kevadel kaitses ta TÜs doktoritöö krüptograafias – teadusharus, mis kogu IT-andmeturbe matemaatiliselt, ja ülimalt tõestuste-keskselt, laiali lõhub.

Kaitsmise hetkel oli ta 24 aastat, 4 kuud ja 13 päeva vana. Ja töö ise juba pool aastat valmis kujul sahtlis tugevat Hollandi oponenti oodanud. Niitsoo põhiline häda olevat selles, et tal hakkab väga kergesti igav.

Tallinna Reaalkooli päevilt on Niitsool rahvusvaheline olümpiaadimedal lingvistikas ja informaatikas. Ning tema uurimistöö arvjadadest oli Euroopa Liidu noorteadlaste konkursil kolmas.

Doktorandina uuris ta turvaalgoritmide – sisuliselt rängemat sorti matemaatiliste funktsioonide tugevust: otsis eeldusi, mille puhul arvutisüsteemis salastatud infot enam ei õnnestu lahti murda.

Teisisõnu, püüdis, pliiats näpus, näidata, et midagi – teatud matemaatilisi väiteid – polegi võimalik tõestada.

“Margusel on väga hea nägemine,” ütleb Niitsoo juhendaja, praegune Tehnikaülikooli professor Ahto Buldas. See tähendab heale matemaatikule omast n-ö kuuendat meelt: suutlikkust lihtsalt tajuda, kas probleemi üldse saab lahendada. Paberile kirjutamata lihtsalt näha ette tõestust ja selle vaheetappe.

Mõnda aega töötas Niitsoo ASis Cybernetica. Andmebaasisüsteemiga Sharemind, mida Küberneetika Instituudist välja kasvanud firma kevadest kohandab ka Pentagonile. Salastatud andmeid turvaliselt analüüsida võimaldav Sharemind on omasuguste seas praegu maailma kiireim. Selle protokollid nuputas 3–10 korda kiiremaks just Niitsoo. “Tõhusas mentaalses pingpongis Taani kolleegiga,” täpsustab ta.

Eesti arvutiteadust ja krüptograafiat teevad praegu tugevad inimesed, ütleb Niitsoo. Tema endine boss ja praegune kolleeg – TÜ krüptoloogia professor Peeter Laud – sai äsja presidendilt noore teadlase preemia. Laud kaitses Saksamaal doktoritööd peaaegu sama noorelt, 25 aasta vanusena. On see arvutiteadlaste eripära? “Ei ole vist,” mõtiskleb Laud. “Eks see tähenda ikkagi mingite asjade normist kiiremini tegemist.” Samas – jätkab professor – ei ole ei tema ise ega ka Niitsoo käinud sõjaväes. Selle-eest käib Niitsoo kaks korda nädalas taiji trennis. Sarnaselt paljude täppis- ja loodusteadlastega ei loe Niitsoo praktiliselt üldse lehti. Küll aga raamatuid – taoismist näitlejate koolitamiseni.

Peeter Laud näeks Niitsood professorina. Ahto Buldase arvates võiks tema tulevik olla mõnes maailma olulisematest matemaatikakeskustest. “Oxford, Cambridge. Mina aravn nii,” mõtiskleb Buldas. “Kui ta satub õigesse seltskonda, siis jõuab suurte asjadeni.”

Aga: seni on Niitsoo koju jäänud talent. Ja lõppeks hüppas ta pärast doktoritöö kaitsmist krüptograafiast hoopis didaktikasse. Niitsoo on TÜ arvutiteaduste instituudi programmijuht. “Oluline oli see, et ma ei jääks pärast doktorantuuri tegema täpselt sama mida seni,” ütleb ta.

Ülikoolis teeb Niitsoo didaktika-alaseid seminare, kus analüüsitakse õpetamist – doktorantide, aga peagi ka vanemate õppejõududega. “Paljud õppejõud ei suuda ennast enam ette kujutada päris alguses. Nad õpetavad nagu samal tasemel kolleegi,” arutab Niitsoo. “Mina veel mäletan, kuidas oli matemaatilisest analüüsist mitte midagi aru saada. Mul on anda värske pilk.”

Niitsoo on oivaline seletaja, räägivad sõbrad. Ent tema didaktiliste meetodite hulka on kuulunud ka kontrolltöö taustaks basskitarri mängimine ning loengusaalis viibimine paljajalu.

Niitsoo on juhendanud magistritööd vaimsete võimete testidest. Ta on tõsine psühholoogiahuviline. Aga – teeb ka omaenda sotsiaalsete oskustega teadlikult tööd.

“Kuus aastat tagasi olin üsna ärev, introvertne... Depressioon ja matemaatilised probleemid on väga sarnased,” räägib Niitsoo. “Keerad oma peas pidevalt ühte asja, ei julge lahti lasta. Samasugune kinnismõtte “mäletsemine”. Oht suur pilt ära kaotada.”

Pikalt ühes valdkonnas püsimisel on omad ohud, arvab Niitsoo. Ja mitte ainult teadlasele. “Mida aeg edasi, seda rohkem jääd kinni detailidesse. Sa hakkad järjest paremini nägema juba olemasolevaid reegleid ja õpid järjest paremini manipuleerima ainult nende piires. Just see on probleem. Sest sel juhul ei sünni tõenäoliselt ka midagi uut.”

Niitsoo teeb pikema pausi ja resümeerib: varem sundis ta end pingutama, et teised mööda ei läheks. Nüüd käib omas tempos. Naudib protsessi.

“Kas ma võiksin jõuda tippu? Võib-olla. Aga kas tippu peab jõudma?” Niitsoo kergitab kulmu. “Ei.”

Ahjaa. Üks asi veel. Patsid tegi Niitsoo pähe kümnendas klassis.Margus Niitsoo (24)

Amet: krüptograaf ja TÜ arvutiteaduste instituudi programmijuht.

Senine suurim saavutus: doktorikraad 24aastaselt.

2012 eesmärk: TÜ informaatika ja IT erialade lõpetajate arvu suurendamine poolteist korda.