Kas peaksime varakult hakkama harjutama elu esiisade moodi?
Kui keegi teaks täpseid vastuseid, oleks elu suhteliselt lihtne. Ainult tänu Päikesele on olemas maine ökosüsteem, sealhulgas liik Homo sapiens. Päike ise on aga üks tavaline täht vähemalt 150 miljardi hulgast, mis moodustavad meie Galaktika. Päikesetaoliste tähtede elus mängib õige olulist rolli magnetväli. Vahel lähevad selle jõujooned sassi ja takistavad pinnakihtide loomulikku, pudrupajana podisevat liikumist. Neis kohtades tekivad päikeseplekid. Varem või hiljem pääseb plekkidesse kätketud energia välja, tekitades Päikese pinna kohal protuberantse ning paisates Päikese kroonist välja suuri ainekoguseid ja magnetvälja. Päikeseplekkide ning nendega seotud pursete arv ja intensiivsus muutuvad tsükliliselt, perioodiga umbes 11 aastat. Ent plekkide jälgimise ligi 400aastasest ajaloost on teada aegu, mil neid peaaegu polnudki: nn Maunderi miinimum aastatel 1645-1715. Pole ehk korrektne väita, et päikeseplekkide puudumine oli tollal Maad haaranud nn väikese jääaja peamine ja ainuke põhjus. Kui praeguse aktiivsustsükli miinimum väga pikale venis, hakkas juba tulema ennustusi, et kliima soojenemise asemel saabub hoopis väike jääaeg. Nii vist siiski ei lähe.
 
Miks päikeseplekid ja -pursked Maa elanikele korda lähevad? Päikeselt lähtuvad elektriliselt laetud osakesed on elusorganismidele ­põhimõtteliselt samasugune kiiritusoht nagu tuumaelektrijaama katastroofi puhul. Õnneks on Maal olemas kaitsevari — magnetväli -, mis kõige energilisemad osakesed kinni püüab või ümber suunab. Aga kui Päike väga kõvasti “köhatab”, võib ta Maa magnetväljagi sassi ajada ja algab geomagnetiline torm. Päikese ja Maa seoste ilmekaimaks väljenduseks on virmalised, mida pooluste lähedal võib peaaegu pidevalt näha (piki magnetvälja jõujooni pääsevad päikesetuule osakesed Maa magnetpooluste ümbruses sügavamale atmosfääri ning panevad lämmastiku ja hapniku aatomid helenduma). Suurte magnettormide ajal on aga virmalisi nähtud isegi Kuubal, Hawaiil ja Itaalias.

Inimkond ja muu loodus on seni magnettormidega hakkama saanud. Kas siis nüüd on midagi erilist oodata? Päikese poolest pole seegi kord midagi erilist oodata, aga inimene on end ise niisugusesse võrku pununud, et oht tõesti eksisteerib. Küsimus on eelkõige meie sõltuvuses elektrivoolust, aga ka kosmoses paiknevatest navigatsiooni- ja sidesüsteemidest, lennundusest jne. Kujutagem ette näiteks 24tunnist elektrikatkestust suurlinnas: kraanist vett ei tule ja solk ära ei voola, külmkapist hakkab tulema “erilisi” lõhnu, poed on suletud, rahaautomaadid ega pangad ei tööta… Sellise kaosega võib Päike tõesti hakkama saada. Magnettormist indutseeritud elektrivoolud võivad jõuda maapinnani, kahjustades pikki elektriliine ja nende sõlmpunkte — kuni selleni, et transformaatorite vaskelemendid hakkavad sulama. Näiteks 13. märtsil 1989 jäi Kanadas Quebeci provintsis 6 miljonit inimest üheksaks tunniks elektrita.
 
Päikese meelevalda seab meid ka üha tugevnev sõltuvus GPSist ja muudest kosmoses hõljuvatest tugisüsteemidest. Väljaspool atmosfääri töötavad satelliidid on maistest süsteemidest veelgi kaitsetumad. Lisaks elektroonika häirimisele muudavad tugevad magnettormid atmosfääri ülakihtide seisundit nii, et satelliitidele mõjub tugevam hõõrdejõud ja nad hakkavad allapoole langema. 1989. aasta märtsisündmuste järel pidi USA õigele orbiidile tagasi “upitama” üle tuhande satelliidi.

Päikesepursked on põhimõtteliselt ennustamatud. Me teame, et aktiivsuse maksimum saabub 2012 või 2013, aga ei tea, kui palju, kui võimsaid purskeid toimub, kuidas nad on suunatud (suur osa läheb Maast mööda) ja millised tekitavad ohtlikke olukordi. Tavaliselt jõuavad laetud osakesed Maa lähistele paari-kolme päevaga. Eriti võimsad pursked võivad osakesi teele saata kiirusega üle 2000 km/s, siis on Maale jõudmine vaid ööpäeva küsimus. Kuna purskest endast teadasaamine toimub valguse kiirusel (umbes 8,5 minutiga), peaks elektri-, satelliidi- ja muude süsteemide valdajatel olema piisavalt aega võtta kasutusele kaitsemeetmeid. Kõige elementaarsem väljalülitamine või “hiberneerimine” võib vahel väga kasulikuks osutuda. Magnettormide ning tekkida võivate kahjude ulatust ja geograafilist levikut on aga ikkagi raske ennustada. 1989. aasta Kanada juhtumi kirjeldustes ei mainita, kas seda üritati kuidagi ennetada. Tõenäoliselt mitte, kuigi aega oli — süüdlaseks peetav purse toimus Päikesel juba neli päeva varem.
 
Küsimusele, kui tõsine läheneva Päikese aktiivsuse maksimumi poolt ooda­tav oht on, oleks ainuke aus vastus: ei tea. Paistab küll, et selle võimsus jääb alla 1989. aasta omale. Kui aga korduks 1859. aasta sündmus, mil tollase tehnikaime — ­telegraafiaparaadi paberlindidki väidetavalt süttisid, siis… Parem karta kui kahetseda. Aga kasutades jällegi tuumaõnnetuste analoogiat — suure tõenäosusega tuleb inimkond nii järgmisest kui paljudest edaspidistest Päikese aktiivsuse maksimumidest suuremate kadudeta läbi.

150 aastat vana probleem

Kommenteerib Tallinna Tehnikaülikooli teoreetilise füüsika õppetooli vanemteadur Vladislav-Venjamin Pustõnski

“Kosmoses langevad kõrgenergeetilised osakesed vabalt satelliitidele ja võivad neid kahjustada. Satelliitide elektroonika on iseenesest eriline, tehtud just laetud osakeste suhtes võimalikult vastupidavaks. Aga kui osakeste vool on tugev, võib ka paremini kaitstud satelliit saada kahjustada, selle funktsioonid võivad nõrgeneda, ta võib lakata töötamist.
See puudutab navigatsioonisatelliite, geo­statsionaarseid satelliite ja GPS-satelliite, mis asuvad väljaspool magnetosfääri. Magnetosfääri sees, madalamal kui 300-400 kilomeetri kõrgusel asuvad satelliidid võivad samuti saada kahju, sest neid kaitseb küll magnetosfäär, mitte aga atmosfäär.

Lisaks kasvab päikesetormi ajal ülemiste atmosfäärikihtide “paksus”, suureneb satelliitide hõõrdumine vastu atmosfääri ning see lühendab nende eluiga. Näiteks kukkus just suure päikeseaktiivsuse tõttu 1979. aastal, planeeritust varem, alla USA esimene kosmosejaam Skylab, sest mootorid ei jõudnud enam jaama õigel kohal hoida.

Kui maapealsed tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid pikad juhtmed või torustikud pole magnettormi ajal kaitstud, siis vool neis tugevneb oluliselt. Kui seadmed pole selleks ette valmistatud, võivad tekkida probleemid. Quebeci näide pole ainuke ja probleem oli inimkonnale tuttav juba 150 aastat tagasi seoses telegraafiliinidega, mis olid samuti piisavalt pikad, et häireid neis märgata.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid