Kuidas jagada lapsi, kui ema ja isa lahku lähevad? Kelle kasuks teha otsus, kui lapsi on üksainus? Ajakirjaniku jaoks on lood lahutustest, laste jagamisest ja sellega kaasnevast musta pesu pesemisest, millega üsna tihti kaasnevad rõlged süüdistused, paras piin. Kohtunike jaoks sada korda raskem. Ajakirjanik ei pruugi poolt valida, tal on privileeg piirduda kirgliku draama kirjeldamisega. Kohtunik nii ei saa. Ta peab tegema otsuse, mis mõjutab vähemalt kolme inimese saatust vähemalt kogu ülejäänud elu. Mida seejuures arvesse võtma peab või tohib? Kui tihti kirutakse kohtunikke, et nad on alati naiste poolt, sest nad on ise „enamasti” naised…? Mis saab aga siis, kui kaalukaussidel pole enam pelgalt naise ja mehe, vaid Eesti versus mõne suure riigi kodaniku argumendid ning lähtuda tuleb “euronormidest”? Kas Eesti kohtunik peab kaitsma Eesti kodanikku või hoopis Eesti mainet meie suurte „vendade” silmis? Vastus on lihtne: kaitsta tuleb last, ja kõik. Ent kas ja kuidas see alati õnnestub? Hirm päeva ees, mil ta lahutatakse tütrest, kahe-aastasest Laurast, on saanud tartlanna Monika (30) lahutamatuks kaaslaseks. Näib, et see päev pole kaugel: Tartu maa- ja ringkonnakohus otsustasid, et muusikust ja muusikaõpetajast naine on oma lapse röövinud ning pisike tirts tuleb Eestist ära viia. Toimetada tagasi Itaaliasse, sest seal tunneb ta end paremini, arvasid kohtunikud… Tartlanna viimane lootus on, et Riigikohus tema kahjuks tehtud määrused ümber vaatab. *** Eelmise aasta alguseks oli elu Itaalias Monika jaoks talumatuks muutunud. Kolm aastat oli ta pendeldanud Eesti ja Milano lähistel asuva Arluno vahet ning aina vähem tahtis ta sinna tagasi. Elukaaslase, keda siin nimetame Riccardoks (42) omal ajal loodud illusioonid ilusast elust olid purunenud. Tagantjärgi nimetab naine oma Itaalia-kogemust jubedaks ekskursiooniks keskaegsesse patriarhaalsesse, ülimalt mehekesksesse maailma.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega