Toivo Tänavsuu: Lõbumaja nimega Eesti
Selle ajakirja kangelasi oleks nagu tõesti tabanud mingi raju bakter, mis neil tükkhaaval aju ära sööb ning vabanenud energia suvaliselt esimesena ette juhtuvatesse hormoonidesse paiskab.
Mõned neist inimestest, kelle ellu mul aeg-ajalt Kroonika, Õhtulehe või mõne muu kollase žurnaali vahendusel on võimalik kiigata, vajaksid justkui kiirelt erakorralist abi. Mida aeg edasi, seda vähem on neil millegagi üllatada.
Mida ma sealt siis ikka ja jälle loen (pisut utreerides)?
Taluperenaine, kes abiellub vist juba kaheksandat korda kusagil tänava peal või nurga taga. Tuli lihtsalt selline mõte 10 minuti eest. Ja oli juba ka aeg.
Keskealine daam räägib, kuidas ta peab end mitu tundi peegli ees “renoveerima”, enne kui lapseealistega linna peale pummeldama saab minna.
30aastane noormees kiitleb, kui kogenud on ta armuasjades ja kui mitmest voodist läbi käinud, ent pole ise tõelist armastust nuusutanudki.
Hirmuäratava kiirusega menopausile lähenevad “vaprad ja ilusad” karjäärinaised arutlevad kolmel-neljal leheküljel, kas nüüd on äkki õige aeg lapse saamiseks või tuleks veel natuke oodata, kuni saabub veel õigem prints.
Justkui välgutabamuse läbi emaks saanud noored naised küsivad “mis siis nüüd saab?”. Nagu nad ei teaks, et laste saamine on elu loomulikumaid osasid.
Teised noored naised, keda pole veel tittedega “koormatud”, kuid kellele on kingitud piltilus välimus, rõhutavad, et meeste puhul on kõige tähtsamad musklid ja raha. Siis tuleb kõik muu.
Pereisad-pereemad avastavad ühtäkki, et neil on igav ja neil pole enam meeles kunagi antud abielutõotus (…armastada nii heas kui ka halvas). Ning ajavad trükimusta vahendusel mingit soga lahku kasvamisest ja armastusvarude otsalõppemisest.
Nii segavad meie staarid ebaolulisest ja absoluutselt tühisest kokku endalegi kõlbmatu rosolje. Nad otsivad ja seiklevad elumere lainetel ilma kompassi ja õige sihita. Ning Kroonika ja Õhtuleht on nende jaoks justkui need viimased psühholoogid, kes neid iga kell on valmis vastu võtma. Veelgi enam, sellised staarikesed upitatakse arvamusliidriteks, kellest pikas perspektiivis ei sõltu aga mitte midagi.
Armastus (mis on eelkõige ratsionaalne otsus) solgitakse ära kirgede ja ihadega — viimased mööduvad absoluutselt alati. Lastest tehakse esemed, mida saab ühest autost teise, ühest kodust teise tõsta. Pered on lõhki, inimesed tülis, lapsed vanemateta — peaasi, et pillerkaar ei lõppeks, et endal mugav oleks ja ei peaks liialt vastutust võtma.
