Järjest rohkem sünnib pakse ja raskeid “Michelini beebisid”
“Mul olid kaks esimest last sündides suured ja kolmanda raseduse ajal tundsin sünnituse ees tõelist hirmu,” räägib õbluke Katrin (40). “Lunisin arsti, et ta plaaniks keisrilõiget, aga ta ei võtnud kuuldagi.” Sündinud poisslaps kaaluski tervelt neli ja pool kilo. Nagu Katrin kartis, oli sünnitus valus, ehkki mitte riskantne.
Pelgulinna sünnitusmaja juhataja Jana Klementsov ütleb, et kui oleks võimalik tellida, võiks beebi sünnikaal jääda 2,8 ja 4 kilo vahele.
Tegelikult sünnib aasta-aastalt järjest rohkem raskeid “Michelini beebisid” — nii kutsutakse autorehvide reklaammaskoti järgi titasid, kellel voldikesed jäsemetel kurrutavad.
Arste teeb järjepidev imikute sünnikaalu suurenemine murelikuks, sest tegemist on haigusliku nähtusega ja mitte loodusliku valikuga. Inimese evolutsioon pole kulgenud nii, et iga sajand toob poole kilo võrra raskemad vastsündinud. Pontsakas beebi võib sündida sumomaadlejate perre, kus selleks on geneetiline soodumus, kuid pärilikkus ei tekita sünnistatistikasse suuri hüppeid.
19 aastaga on aga vastsündinute keskmine kaal kasvanud 81 grammi. Ühest küljest pole seda justkui palju. Või kuidas vaadata — kasv on rohkem kui üks protsent aastas. Aga ehk selgitab sünnikaalu tõusu akstseleratsioon? Loogika ju ütleb, et tänased lapsevanemad peaksid olema keskmiselt pikemad-raskemad kui 20 või 40 aastat tagasi.
Ent statistika näitab hoopis, et sünnitama läheb meil järjest rohkem väga kitsa puusaga naisi. Sellistele võib ka neljakilone beebi osutuda liiga kogukaks.
Igal juhul võib suure beebi sünnitamine kujuneda vaevaliseks. Keskmine titt väljub ema kehast nagu porgand — kui pea väljas, järgneb vaevata ülejäänud kere. Turd beebi aga meenutab karupoeg Puhhi, kes sõi liiga palju kondenspiima ja ei mahtunud jäneseurust välja — laiad õlad ja jäme keskkoht takistavad. Kui pusimine sünnitusteel võtab liiga kaua aega, võib beebi jääda hapnikupuudusse.
Samas lohutab Ida-Tallinna Keskhaigla perinataalkeskuse juhataja Ferenc Szirko, et suure beebiga ei pea tingimata kaasnema vaevarikas sünd.
Paksudel titadel on siiski omad hädad. Perearstid räägivad, et nad kipuvad higistama ja seepärast on neil suurem risk jääda külmetushaigustesse. Lisaks hoiatab Jana Klementsov, et ülisuurel tital on nii lapsena kui ka täiskasvanuna ülekaalu, suhkruhaiguse ja kõrge vererõhu oht.
Ferenc Szirko igapäevane töö on rasedusanomaaliatega tegelemine. Ta selgitab, et beebide suure kaalu peamine põhjus nii meil kui ka Soomes on sünnitavate emade üha kõrgem vanus. Sünnikaalu kerkimine pole seotud sellega, et lastootavad emad vitsutavad viinamarju ja magusat kohupiima (nagu linnalegend räägib). Puudub ka seos sissesöödud rasvasemate praadide või valge suhkruga.
Kõrgemas eas sünnitavate naiste kõhunääre on “väsinud” ning neil on häiritud suhkru ainevahetust reguleeriva insuliini tekkimine. Ning see pole sugugi ainult ülekaaluliste naiste mure. Arstid on hakanud ka väiksemate kahtluste puhul määrama isegi ideaalkaalus naistele testi veresuhkrutaseme määramiseks. Üllatavalt tihti on niimoodi avastatud probleeme insuliini ainevahetusega ja isegi rasedusaegset suhkruhaigust. Lootele tähendab see piltlikult öeldes sama, nagu pugiks ta ema kõhus lakkamatult torti. Pole siis ime, kui ilmale tuleb “Michelini mehike”.
Õnneks näitab statistika, et beebide keskmine sünnikaal pole pärast 2006. aastat enam kasvanud. Võib öelda, et probleem on saadud kontrolli alla tänu massilisele rasedate veresuhkru monitoorimisele. Loomulikult on ainult diagnoosist vähe ja järelikult on ka last ootavad naised hakanud arstide soovitusel pidama väikese suhkrusisaldusega dieeti.
Keskmine sünnikaal on kasvanud | |
aasta | g |
1992 | 3435 |
1993 | 3456 |
1994 | 3444 |
1995 | 3454 |
1996 | 3469 |
1997 | 3469 |
1998 | 3480 |
1999 | 3491 |
2000 | 3498 |
2001 | 3489 |
2002 | 3486 |
2003 | 3498 |
2004 | 3507 |
2005 | 3500 |
2006 | 3516 |
2007 | 3507 |
2008 | 3503 |
2009 | 3502 |
2010 | 3516 |