Robert Kitt: Koolirahast ei peaks saama „kooliraha” ühiskonnale
2010. aasta oktoobrist on kolm esimest sammast olnud väga tugevad, kuid viimane, sisetasakaal, nõrguke. Sisetasakaalu all mõtlen eelkõige tööhõivet, kuid ka laiemalt inimeste heaolu. Kuigi statistika näitab tööpuuduse vähenemist, on jätkunud ka oskusteabega inimeste välismaale tööle suundumine. See protsess avaldab pikaajalist negatiivset mõju kogu Eesti majanduse arengule.
Loomulik, et mida rohkem on meil kõrgharitud inimesi, seda suurem on Eesti võime luua rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid. Kuid koolitamine on kallis ja selle tasuvus sõltub eelkõige koolitatute tagasipanustamisest ühiskonda. Just viimasena öeldu paneb mõtlema eriti kriitilisele küsimusele kõrg- ja kutsehariduses: millistel erialadel koolitada? Riik võib ju tellida ülikoolidelt arste ja kutsekoolidelt kokki, kuid kas need inimesed pärast Eestis tööd leiavad? Olen kuulnud ka diskussioone, et kas meil on vaja nii ja naa palju humanitaare, kui võiks koolitada insenere, ja vastupidi. Selline teemapüstitus ei lisa väärtust, sest ta ei vasta sõlmküsimusele: kui tulemuslik on ühe või teise õppuri koolitamine (ehk kui palju ta ühiskonnale tagasi annab)?
Pakun idee, mis võiks aidata riigil oma koolitustellimust paremini juhtida. Riik peaks sõlmima iga riigieelarvelise õppuriga (sõltumata erialast) koolituslepingu, mille alusel maksab õppemaksu ning tudeng kohustub õppima ja pärast oma teadmisi Eestis mingi aja jooksul rakendama. On oluline, et iga noor saaks aru ja tunnetaks, et tema hariduse eest maksab Eesti riik!
Koolitusleping saab olla lihtne ja lakooniline: kui tudeng on laisk või rumal ja kukub ülikoolist välja, siis maksab ta oma koolituskulu tagasi. Kui tudeng lõpetab ülikooli ja asub saadud teadmistega kohe tööle välisriiki, maksab raha tagasi. Selline süsteem on analoogne ettevõtlusega – igal investeeringul on oma tasuvusaeg. Hariduse kontekstis on tegu koolitatava ehk tudengi ja koolitaja ehk riigi investorsuhtega.
Riigil on õigus (ja maksumaksja seisukohast lausa kohustus) jälgida oma investeeringu tulemuslikkust veendumaks, et koolitus õigesse kohta läks. Kas tegu on tasulise või tasuta kõrgharidusega?
Tõenäoliselt mõlemat. Igal juhul on aga tegu vastutustundliku haridusega, kus nii tudeng kui ka riik saavad vastastikku aru, kelle raha eest haridus omandatakse ja milline vastutus sellega seoses tekib. Ühtlasi aitab vastutuse mõistmine kaasa sellele, et tudeng valiks ka riigi tulevikku silmas pidades õigema eriala, mistõttu peaks moeerialade eelistamise probleem iseenesest ära langema.
See, kuidas jälgida iga üksiku juhtumi puhul investeeringu tasuvust, on detailide küsimus. On loomulik, et ennast välisriigis täiendav tudeng õpingute või elamispinna eest tasumiseks samal ajal ka töötab. Olgugi bakalaureusetase omandatud Eestis, tasub tudeng enese välismaal täiendamise eest üldjuhul ise või väljateenitud stipendiumiga. Kui tippülikoolist saadud teadmised seejärel Eestisse tagasi tuuakse, aitavad saadud kogemused laiendada silmaringi ja suurendavad avatust uutele ideedele. Suureneb innovaatilisus, mille tulemusena teenitakse kodumaale ka rohkem raha. Laekumised, täpsemalt sotsiaalmaksu laekumised, on ühtlasi tõhus mõõdik, mille järgi riik saab kontrollida lepingu täitmist.
2012. aastal läheb majandusel täpselt nii hästi, kui hästi läheb Eesti inimestel. Eesti ettevõtjad on kriisis karastunud ja olen kindel, et nad suudavad igas olukorras välja ujuda. Suudame toota kvaliteetseid tooteid ja eksportida. Aga seda me suudame täpselt niikaua, kui meil on võtta kvaliteetseid töökäsi – inimesi, kellel on Eestis hea elada.
