Kas ACTA annab võimaluse välismaiseid sarju ja muusikat legaalselt tõmmata?
Head ministrid, kas teie teate sellist seriaali nagu „How I Met Your Mother”? Tegemist on ohtralt Kuldgloobuseid võitnud USA telesarjaga, mida on näinud pea kõik alla 35-aastased Eesti noored. Küsige oma nõunikelt — nemad teavad. Praegu käib sarja seitsmes hooaeg, see on tohutult populaarne üle terve maailma, kuid ei ole miskipärast Eesti telekanaliteni veel jõudnud. Ja kui nüüd mõni kanal alustakski sarja näitamist, siis oleksid ajakohased 2005. aasta naljad juba arusaamatud.
Ameeriklased saavad seda sarja vaadata internetist tasuta — lähed Hulu kodulehele ja vaatad just siis, kui tahad. Ja kui tahaksid seda oma arvutisse tõmmata, siis see maksab iTunesi poes vist kaks dollarit.
Muidugi, kui sul on kümnedollarilise kuumaksega Net-flixi konto, saad selle tõmmata mis tahes hetkel midagi juurde maksmata. Eestlastele on kõik need variandid kinni — ometi on tegemist Eesti noorte seas ühe populaarsema telesarjaga. Sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.
Kõige lähem analoog sellisele vaata-mida-tahad-millal-tahad-süsteemile on Eestis praegu Elioni videolaenutus, kuid sealt saab vaadata ainult neid filme, mida tootjafirma ette ütleb. Elioni sisuteenuste juht Paul-Kristjan Lilje selgitas, et sisuliselt jõuab film nende poodi pärast seda, kui ta on ära käinud kinos, blu-ray on välja tulnud ja „päris” videolaenutused selle kätte saanud. Ja ühel hetkel saab tema litsents otsa, tootja ei taha enam seda lubada ja ta liigub Viasati TV1000-sse edasi.
Kõige suurem küsimus, kuhu igasuguste ACTA-teemaliste diskussioonidega jõudma peaks, ongi: kuidas avaldada tootjatele survet, et nad suudaksid liikuda oma jaburast 20. sajandi mõttemallist edasi sellesse sajandisse, kus meie elame? Kuidas saavutada, et Netflix või muusikat mängiv Spotify ei muretseks selle pärast, et meil on siin ainult 1,3 miljonit inimest ja turg liiga väike? Sest ei ole väike. Me ei kuulu mitte 1,3 miljoni potentsiaalse tarbijaga turule — me kuulume vähemasti Euroopa turule, kus on 500 miljonit inimest, kui mitte maailmaturule, kus meid on seitse miljardit.
Ent praegu käsitleb tootja, olgu siis Sony või Time Warner, meid niimoodi, et me ei saa seda sisu tarbida isegi legaalselt.
Võtame Spotify näite: tegemist on Rootsi firmaga, millel on leping näiteks TeliaSoneraga nii Rootsis kui ka Soomes. Aga Eesti turule pole neil asja, sest nemad peavad saama tootjatelt õiguse siia tulla. Mure pole isegi autoriühingutes — EAÜ juht Kalev Rattus ütles, et ta ootab neid tegelasi meie turule kahel käel. Piltlikult öeldes on leping juba valmis ja ootab allkirju. On olemas isegi autoriühingute liidud, mis koondavad näiteks Skandinaaviat ja Baltimaid, mis kokku on juba palju suurem turg, kellega läbi rääkida. Aga asi on ikkagi tootja taga kinni.
Elioni DigiTV oleks valmis Netflixile oma keskkonnas ruumi tegema, EMT saaks oma TeliaSonera liitlastelt imekiiresti Spotify enda teenuste hulka lükata. Kliendid on olemas ja süsteemid, kuidas klientidelt raha kätte saada, samuti. Me ootame ainult tootjate järele. Ja tootjad seni veel enamasti meie raha ei taha.
Enamasti seetõttu ei saa me täies mahus kasutada Apple’i netipoodi iTunes, millele pärast aastaid ootamist ligipääsu saime — kõiki filme me sealt ikka ei saa ja sarjadest tasub ainult unistada. USA suursaadik Michael C. Polt tviitis mitu korda, kuidas ta ikka Apple’iga ühendust võtab ja palub avada need teenused ka meile. Küsisin tema käest ka, kuidas ikkagi saavutada, et Netflixi-taolised ettevõtted tuleksid Eestisse teenust pakkuma. Tema vastas, et iTunesiga oli neil edu ja ta võtabki nüüd Netflixi ette.
Apple muidugi avas oma poe nende sügispäevade jooksul veel mitmes väikeses riigis, nii et ei saa kindlalt öelda, et see oli suursaadiku teene. Ja küllap ka Netflix kunagi siia jõuab. Kunagi. Ka Google Music Service ja Universal on meie turu vastu huvi tundnud, ütles Eesti autorite ühingu salvestusõiguste juht Mario Kivistik. See aga ei tähenda nende piiride lõpuni avamist.
Üksnes majandusminister Juhan Parts suutis oma muidu täiesti arusaamatusse ACTA-teemalisse vastusesse pikkida fraasi Euroopa ühisest digitaalturust. Kui ACTA-t on vaja selleks, et tootjad suudaksid näha Euroopat ühise turuna ja lubaksid vahendajatel (Hulu, Netflix jne) oma toodangut siia saata, siis tuleks seda öelda. Protest Eestis ja ka teiste riikide mure ACTA pärast saadab tootjatele vastupidise signaali — et me ei taha siiski piraatlusega võitlemist tõsiselt võtta. (Suursaadik Polt: „Eesti kõrge piraatluse tase tuleb tihtipeale jutuks, kui räägin potentsiaalsete investoritega.”)
ACTA on nüüd surnud. Jaapan ja USA võivad nende põhimõtetega seadusi toota (nagu tsensuurieelnõud SOPA ja PIPA), aga meie peame muudmoodi tõendama, et oleme ka tsiviliseeritud inimesed ja väärime võimalust vaadata tänast „How I Met Your Motheri” osa seaduslikult.
Ka sakslased ja lätlased peatasid protsessi
-Päev enne üle Euroopa toimunud ACTA-vastaseid meeleavaldusi teatas ka Saksamaa justiitsministeerium, et nad ei kirjuta veel võltsimisvastasele kaubanduslepingule alla. Associated Pressi sõnul pole lepingut ministeeriumi hinnangul vaja ja Euroopa Parlament peaks enne kaubanduslepingu üle hääletama, kui see Saksamaal ratifitseeritakse.
-Läti teatas allakirjutamisest loobumisest reedel ning selle on edasi lükanud ka Poola, Tšehhi ja Slovakkia.
