Lahkujaid ühendab üks: nad ei taha istuda saalis, kus neil on vaid vaikiva statisti roll ja etendust annab keegi, kelle tegudesse ei saa sekkuda. „Astusime kunagi erakonda, mis oli avatud mõttelaadiga ja kandis väärikalt rahvuslikke väärtusi. Kahjuks oleme viimastel aastatel näinud erakonna mandumist võimuinstrumendiks, mis teenib vaid väikese rühma tagatoapoliitikute ja nende sõprade huve,” nendivad allakirjutanud.

Sirje Endre viitas, et erakonda kuulumine on inimese usu, usalduse ja mõttekaasluse küsimus ja kui need väärtused kaovad või enam ei toimi, siis tuleb sealt ära minna. MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik asutajaliige Endre tunnistas, et IRL-ist lahkumise mõtted olid tema peas juba ammu, aga lõplik otsus sündis IRL-i suurkogul. „Nägin, et kunagisest rahvus­aadet kandvast erakonnast — avatud mõttelaadiga Isamaaliidust — ei ole enam midagi alles. Mitte et igatseksin taga vanu aegu, aga midagi neist aegadest küll,” lausus Endre.

Endre sõnul on see praegu Eesti erakondade üldine probleem, et poliitikategemine on koondunud väga kitsa ringi kätte. Mõnes mõttes on see mõistetav, ühiskonna arengut peavadki juhtima ja riigi tüüri juures olema professionaalid. Endre viitas aga, et lisandub üks oluline mõõde, tähtsaim roll, mida peaksid kandma just erakonnad ja milleks nad on õieti loodudki. „Aus, avatud, usalduslik, laiapõhjaline dialoog peab toimima erakonnas kuni rohujuure tasandini välja — ainult nii on võimalik head ja ausat valitsemispoliitikat kujundada riigis. Tänase IRL-i poliitika sünnib kitsa seltskonna erahuvidest lähtuvalt. Erakonna liikmeteni jõuavad sellest teab kuhu ja teab miks suunavad loosungid. See ei ole tõsine suhtumine,” nentis Endre.

Nagu viitas üks lahkujatest, Toomas Kalmus, on erakonnast lahkujaid peale nende 60 inimese veelgi. Paljud neist on nooremapoolsed, 25–40-aastased.

Kalmus isiklikult otsustas lahkuda pärast praeguse TÜ üliõpilasesinduse esimehe Alo Lõokese suvel IRL-i volikogus peetud sõnavõttu, kus ta tsiteeris Mihkel Raua raamatust „Musta pori näkku” kohta, mille peategelane oli Kojamees. „Seejärel küsis, mis mees see Kojamees [Tarmo Kruusimäe] on, kas ikka isamaalane, ja lõpetuseks palus kõigil kritiseerijatel kaaluda tõsiselt erakonnast lahkumist,” meenutas Kalmus.

Hoolimata lubadusest olukorda kommenteerida IRL-i vastvalitud esimees Urmas Rein­salu seda eile ei teinud.

Möödunud aasta augustis Viljandimaal Kopra talus peetud IRL-i volikogu istungil toimus Toomas Kalmuse sõnutsi IRL-i teisitimõtlejate (Tarmo Kruusimäe, Andres Herkeli, Tõnis Lukase) hästi organiseeritud avalik poomine, milles väljendus selge taotlus panna osa inimesi ennast selles organisatsioonis piisavalt halvasti tundma, et nad ise välja astuksid. „See neil ka osaliselt õnnestub nüüd,” tõdes Kalmus.

Endine Noor-Isamaa ja Tartu ülikooli üliõpilas­esinduse esimees Hannes Klaas tunnistas, et erakonnast lahkumise avaldus oli tal juba ammu laual, ent nüüd tegi ta selle sammu ka ametlikult ära. „Ma ei näinud enam, et see erakond on avatud ja liikmeid kaasav,” selgitas Klaas.
Esimesi märke, et erakonnas on midagi valesti, nägi Klaas enda sõnul juba IRL-i 2007. aasta suurkogu ajal. „Nägin ukse kõrval suuri hulki bussidega toodud venelasi, kes ei saanud eesti keelest maad ega mütsi aru ja tegid ristikese sinna, kuhu aktivist näitas. Vaatasin, et kuidagi väga veider, et asjad erakonnas selliselt käivad. Kui see arvamusdemokraatia piirdub sellega, siis millest me räägime?” küsis Klaas.

Just 2007. aasta suurkogul toimunu oli Klaasi jaoks ka üks põhjus, miks ta Noor-Isamaa juhi kohalt tagasi astus.

Klaasi hinnangul on IRL klikistunud: seal on kamp inimesi, kelle ümber üha rohkem koondub võim ja otsustamine. Mis IRL-ist kui erakonnast edasi saab, ei osanud Klaas veel öelda. Ühtlasi tunnistas ta, et optimistlikku hääletooni temalt ilmselt ei kuule. „Lootsin ka ju ise pikalt, et äkki saadakse oma vigadest aru, aga ei. Kuid üha rohkem on mul tunne — ja see on ka Reformierakonna viga –, et sõidetakse üha rohkem üle teisitimõtlejatest ja arvamustest. Selline asi üha kasvava kodanikuühiskonna juures ei saa aga olla jätkusuutlik. Kodanikkond ehk valijad tõmbavad sellise erakonna lihtsalt alla ja varem või hiljem juhtub see IRL-iga ning mine tea, ehk ka Reformierakonnaga,” nentis Klaas.

Erakonnast lahkunud Jaanus Ojangu lausus, et peab isiklikult solvavaks mõnede juhtpoliitikute avalikke arvamusavaldusi, kus parandava kriitika tegijaid nimetatakse aututeks ja alatuteks, kutsutakse kriitiliselt meelestatud inimesi erakonnast lahkuma, viidatakse erinevusele Res Publica tavadest jms.

Pole kellelegi häält anda

IRL-i vastne esimees Urmas Reinsalu ei soovinud teemat suusõnaliselt kommenteerida ja lubas „lasta saata erakonna kommentaari meiliga”. Eesti Päevaleht palus selle peale siiski Reinsalu kui erakonna esimehe kommentaari põhimõttelistele küsimustele: mida selline kiri laiemas plaanis tähendab ja mis IRL-ist edasi saab, kui liikmed niimoodi lahkuvad.

Kommentaari saatiski lõpuks hoopis erakonna peasekretär Priit Sibul, kes ütles, et IRL on avatud erakond, kuhu on liikmeks oodatud kõik, kes toetavad nende poliitikat ja maailmavaadet. Peasekretäri hinnangul näitab erakonna liikmeskond siiski stabiilselt kasvutendentsi, sest tänavuse aasta jooksul on erakonda astumise avaldusi laekunud rohkem kui 150 inimeselt, lahkumisavaldusi on esitatud 140.

„Parteisse astumine ja sellest välja astumine on iga inimese vaba valik. On mõistetav, et osa inimesi on võtnud vastu erakonnast lahkumise otsuse kirgede najal vahetult pärast suurkogu,” tõdes Sibul.
Hannes Klaas lisas, et ega ta ei teagi Eesti poliitikas ühtegi erakonda, kellel tagatuba ei oleks. „See on väga kurb. Ja sellepärast ma ausalt öeldes ei näegi hetkel ühtegi erakonda, kelle poolt hääletada, ning ma pole ainus. Ka minu tuttavad ja pereliikmed on minu käest küsinud, et mis siis edasi. Ei ole erakonda, kellele häält tahaks anda. Eriti kui maailmavaade on pigem parempoolne,” tunnistas Klaas.

Klaas leiab, et MTÜ-de ja muude tegevuste kaudu on võimalik sama aktiivselt poliitikas kaasa lüüa. MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liikmena avaldas ta lootust, et seal on võimalik arendada nii inimlikku hoolivust, rahvuse hoidmist kui ka avatud demokraatiat. „Me ei ole pikalt tegutsenud, ent senine kogemus — erinevad kokkusaamised, klubiõhtud, ettekanded — on mõnusa sünergiaga. Siin on üllatavalt palju noori ja mis peamine — siin pole suhtumist: sina arvad valesti,” ütles Klaas.


Lahkujate lahkumis­kiri: Eesti peab liikuma edasi

Tunneme, et IRL ei ole enam see ühendus, mis oleks võimeline Eesti elu edendama. Astusime kunagi erakonda, mis oli avatud mõttelaadiga ja kandis väärikalt rahvuslikke väärtusi. Kahjuks oleme viimastel aastatel näinud erakonna mandumist võimuinstrumendiks, mis teenib vaid väikese rühma tagatoapoliitikute ja nende sõprade huve. Oleme murega täheldanud, et erakonna juhid peavad esmatähtsaks liikmete lojaalsust grupihuvidele, mitte riiklikele institutsioonidele ja isamaalistele väärtustele.

Me ei taju enam usaldust erakonnaliikmete vahel, mistõttu kahaneb kogu Eesti ühiskonna sidusus. Näeme, et konservatiivse poliitika ja arenguvisioonide asemel surub juhtkond erakonnale ja avalikkusele peale lühiajalisi loosungeid ja äärmuseni lihtsustatud lubadusi, mille täitmine pole enamasti võimalik. Tihti toetatakse populistlikke seadusalgatusi, mille ainus eesmärk on teistele erakondadele „ärategemine”. Sellise lühinägeliku poliitika tagajärg on inimeste võõrandumine oma riigist. Kui usaldusväärsus kaob, muutuvad võrdsed võimalused ja vaba konkurents vaid sõnakõlksuks, kindlustunne väheneb, paljud noored lahkuvad.

Me soovime, et Eesti areng ei takerduks, et meie isamaa kujuneks kõrgeima elukvaliteediga riigiks Euroopas. Kui tahame areneda avatud erakonna ja ühiskonna suunas, tuleb meil paraku lahkuda üha suletumaks muutunud erakonnast, mis ei väärtusta piisavalt Eesti inimest ja erakonna liikmeid.

Eesti edu alus on usaldusväärsus, avatus, ausus ja kodanike kaasamine poliitiliste otsuste tegemisse. Usume, et meie jaoks olulisi eesmärke on võimalik praegu viljakamalt saavutada mittetulundusühingutes, näiteks MTÜ-s Vaba Isamaalise Kodanik, või siis lihtsalt aktiivse vaba kodanikuna.

Oleme veendunud, et suuri eesmärke saavutame vaid siis, kui hindame kõrgelt kaasinimeste väärikust ja konservatiivseid väärtusi: vabadust, avatust, rahvuslust, vastutustunnet, hoolivust ja usaldust.

Me soovime ise oma tulevikku juhtida!