Patarei vangla kurjus pani kunstiteadlase Juhan Maiste maja põlema

Juhan Maiste räägib Madis Jürgenile, kuidas halbade asjade torkimine tõmbab sulle endale ka häda kaela.

„Ma olin nagu leinas… Nagu neutronpomm läheks peas lõhki. Nagu portselantass kukuks vastu betoonist põrandat. See on tohutu emotsionaalne löök. Kõik korraga kildudeks, kõik korraga tuhaks! Kokku enam midagi ei pane. Valveteenistus helistas öösel kell neli, ja kui ma kell viis Tallinnast Valklasse jõudsin, olid katusest leegid väljas… Ma ei läinud ligi ka, istusin naabrite juures, nad pakkusid kohvi, kangemat kraami ei saanud võtta, olin autoga. Tööasjad, dokumendid, fotod olid mul Tallinnas, aga kogu perearhiivi olin maale viinud, et kui tuleb rohkem aega, digitaliseerin… Terve galerii, 40-50 suurt originaalfotot esivanematest alates vanaema isast ja emast (19.sajandi lõpp), portreed kõik ära raamitud ja seina peal reas nagu inglastel. Kõik oli seal… Kui su mälu visatakse vastu betooni – see on valus… Mul oli järgmisel päeval raamatuesitlus. Olime koos David Vsevioviga saanud valmis raamatu Patarei vanglast. Aga ära näpi kurja, nagu öeldakse, ta tuleb kallale! – Patarei maksis mulle kätte!“