Fagira D. Morti: Miks tehakse hommikutelevisiooni ajusurnud zombidele?
Et kõik ausalt ära rääkida, alustan sellest, et olin äsja talvepuhkusel ega pidanud hommikuti vara ärkama. Kui see kohustus jälle tekkis, toimus see suure ehmatusega.
Esiteks — vahepeal on väljas palju valgemaks läinud, esimene hirm oli see, et nüüd olen kapitaalselt sisse maganud, sest päike juba kõrgel taevas! Nüüd pidi appi tulema teler — kui Terevisioon veel käib, siis on kõik korras. ETV-st tulev aga süvendas hirmu — tundus, et eetrisse on paisatud „Prillitoosi” kordus. Või siis on ETV hakanud näitama kummalist kodumaist telekaubamaja, sest eetris oli kodumaise uudistoodangu tutvustus. Mingi noortele sobiv kast või mis seal täpsemalt oli, aga räägiti sellest kuidagi nagu niimoodi, et see on „Prillitoosi” majandusnurk.
Saade venib nagu tatt
Ärge saage minust valesti aru — see on väga tore, et erinevatele sihtgruppidele tehakse nišisaateid, kuid see, mida ma tol puhkusejärgsel hommikul ehmatusega päevaseks okulaarikarbi kordussaateks pidasin, oli tegelikult mõeldud äratusprogrammina. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ega see vist ei ole esimest korda nii, lihtsalt varem olen saate pannud taustaks mängima ja ise samal ajal iPadist tekiall hommikukohvi manustades uudiseid lugenud, nii et tagasihoidlik Terevisioon taamal omasoodu tasakesti voolab.
Jama on selles, et meie äratusprogrammi teemad ongi enamasti igavad, saade venib nagu tatt, saatejuhid elavnevad vaid siis kui on aeg suunduda kööginurka, külalised on igavad, varem ette valmistatud lõigud lohisevad ja mis peamine — kõik see kokku on uinutav püdel mass.
Halloo! Mul on vaja üles ärgata!!!
Mul on vaja seda, et miski mind virgutaks, värskendaks, raputaks ega laseks silmal uuesti looja minna. Niisugune peaks olema hommikusaade. Aga kui ma näen mingit halva kvaliteediga pensionäride eri, siis ma tunnen end ahistatuna. Ja petetuna. Terevisioon peaks andma mõnusa energialaksu hommikusse, selle asemel näib kogu saatemeeskond pingutavat selle nimel, et inimesi eemale peletada, publikust kogu jõud välja imeda, rahvas rammetuks muuta!
Okei, mõtlesin, et äkki olid need emotsioonid minu magamata aju ülepaisutatud fantaasia ja hommikune pahurus liiga laes, aga kui järgmisel hommikul saadet nimme paremaks analüüsimiseks uuesti vaatasin, sain aru, et minu pahameelepuhang oli igati põhjendatud.
Igavad klipid, uinutav muusika
Kolmapäeva hommik. Magasin väga rahulikult, ei kolistanud naabrid, ei haukunud koer. Ärkasin ilma äratuskellata juba veidi enne kella seitset. Aga enne ma natuke haigutasin ja ringutasin ja keetsin kohvi. Kui telku käima panin, oli seal viks ja igav lehtede tutvustus, sellele järgnesid uudised, milles pühendati pikk lõik mingile eelseisva uisuürituse jaoks lume puhastamisele. Täiesti ebaoluline ilma uudisväärtuseta igav ponnistus. Haltuura. Kahju maakondlikust reporterist.
Pärast uudiseid pandi käima varem ettevalmistatud saatelõik, mis kestis umbes kümme minutit. KÜMME MINUTIT! Kus on toimetaja? Tehke lõik lühem ja pange vahele muusikavideo, soovitavalt mitte chill pala. No igatahes — hallipäine daam rääkis selles hiigelpikas lõigus hämaralt valgustatud muuseumiruumis (keskplaan) vaipade kudumisest. Taustaks sulnis liftimuusika, Valgre laulude aeglasemaks venitatud coverid. Katteplaaniks tegi kaamera aeglast sõitu üle vaipade. Detailplaanis, niisugune postkaardilik peaaegu still. Liftimuusika hakkas juba närvidele käima ja see lõik muudkui kestis ja kestis… Niipalju kui ma aru sain, siis mingit uudist seal ei olnud, saatejuht soovitas logida ERMi kodukale ja sealt neid „fantastilisi” vaipu uurida.
Konkreetne tehniline praak
Seejärel hüppas elevil saatejuht kööginurka, kus kaks unist kokka, kellest ühte võib-olla vaevas kerge külmetushaigus, valmistasid suupisteid. Võttis haigutama, veel hullemini kui vaipade „jupikese” ajal. Aga kokkadele tuleb muidugi au anda, nad rääkisid suure pühendumuse ja hardusega porrulaugupesakesest ja operaator näitas seda kõike suure kiindumusega, kuid enamasti keskplaanis. Võib-olla kartis nakatumist…
Suupistetele järgnes pikem saatelõik sellest, kuidas pidurõivais Setu naine õunakooki küpsetas. Küll ta seal rullis seda tainast ja asetas hella käega õunu ahjuplaadile. Vahepeal pikiti sellesse lõiku sisse tuntud telekokk, kelle nimi pole oluline, sest midagi tal öelda polnud ja kui olekski olnud, siis tegijaid see ei huvitanud nagunii, sest mees oli kaadris suures plaanis kuklaga ja heli tuli nagu läbi nisukliide koti. Nii nõrka lõiku oleks häbi eetrisse anda isegi amatöörtelejaamal. Kus olid toimetaja silmad? Ilmselt looja vajunud suurest igavusest. Ma ei räägi siin otseselt teemavalikust, vaid sellest, et selles lühikeses lõigus oli sees konkreetne tehniline praak. Niisugune praak, et sellest peaks saama aru iga teletöötaja, rääkimata siis tavavaatajast. Või oletavadki saate tegijad seda, et tegelikult keegi nende produkti ei vaata ja siis võib eetrisse paisata ükskõik mida, peaasi, et natuke liigutab ja veidi häält teeb? Ma kordan veel ka seda, et tegemist oli varem ette valmistatud saatelõiguga, siin ei saanud mängus olla mingi otse-eetri tehniline viperus.
Arusaamatu ja laialivalguv iba
Pärast täistunni uudiseid oli saatekülaliseks kutsutud juba õige väärikas eas daam, ilmselt väga tark naine. Kahjuks oli tema sõnumist arusaamine muudetud peaaegu võimatuks, sest daam kõneles vene keeles ja kahjuks polnud tõlki üldse kuulda. Tundus nagu tahtnuks saatekülaline tõlkida seda, mida tõlk rääkis, mõlema jutt lõikas üksteisele sisse, et tekkinud kakofooniast aru saamiseks oleks pidanud olema fänn või sensitiiv või huultelt lugeja.
Siis lasti kaamerale ligi hakkaja praktikandiolekuga naisterahvas, kes intervjueeris mingit järjekordset telekokka, mees oli saatesse valitud sellepärast, et tema pruulis ise õlut, aga lõik ei keskendunud õlleajaloo tutvustamisele, näidati laialivalguvat kollaaži telekoka toimetamisest, üldplaani ebahuvitavas kasarmuköögis ja katteplaanideks polnud peljatud kasutada ka vanu lõike terevisiooni kokanurgast. Kõike seda saatis iseloomutu leebe kantrilik bändžonäppimine, korraks lasti ka puhkpilliorkestri törtsutamist… Lõigust jäi mulje, et alustati küll ühe konkreetse teemaga (õllepruulimine) aga siis oli nii tore inimene, et oli lahe niisama jutustada. Kindlasti ei peaks saatelõikudele, eriti hommikustele, taustaks panema aeglaseid džässiviise. Kui orkester, siis orkester. Vähemalt reibas.
Kööginurk onainus eluvaim
Pärast seda söögijuttu aga ollakse tagasi stuudio kööginurgas! Seal on kokkadele vahepeal veidi eluvaimu sisse pumbatud, aga kõik see asi, mida ETV hommikusaate nime all eetrisse paiskab, ajab juba ammu iiveldama. Hiljem korratakse veel varahommikul eetris olnud saatelõiku, kus härra Michal puhus ümmargust poliitikajuttu põhiseaduse ajaloost, siis on paar kultuuriteadet ja ongi aeg eetrisse visata mingi bänd, kes esitab külmaksjätva versiooni Johnny Cashi loomingust. Jällegi — ma ei ütle, et põhiseaduse ajaloost rääkimine kuidagi paha oleks, kuid sellest unnevajutav pajatamine ei sobi äratusprogrammi. Kogu selle paari tunni vältel, kui ma püüdlikult „Terevisiooni” vaatasin, ei olnud kordagi muusikalist vahepala, räägiti ebaproportsionaalselt palju toidust, kõik teemad näisid olevat suunatud eluga rahulolevale pensionärile, kes elab eluvõõrana roosas mullis ja on tõenäoliselt palderjani, vaaliumi või mõne kangema rahusti mõju all. Sest sellest, mis eestlase südant Vabariigi aastapäeva eel tegelikult vaevab ei olnud silpigi. Rahva vaimu uinutati suupistetega, südameleeki Eesti tuleviku pärast summutati kangastelgedel kootud vaipadega…
Ma küsin, et kui tegemist ongi Vabariigi aastapäevale pühendatud nädalase eriprogrammiga, siis miks seda tehakse niimoodi ülejala ja niimoodi nagu seda toimetaks kamp ajudeta pohhuistidest luuslangivedajaid? Meil siin Eesti Vabariigis täna otsustati Kreekat toetama hakata, meil siin jooksevad pedofiilid vabalt ringi, vargaplika õiendab välisriigis, et teda kiusatakse ülekohtuselt, haridustöötajad kuulutavad streike välja, veoautod sõidavad kraavi nagu murdu ja lõpuks — maailmalõpp ei ole enam kaugel, aga nemad seal ETV-s nillivad suupisteid ja veeretavad kamapalle! Mis toimub? Miks tehakse saadet ajusurnud zombidele? Miks Vabariigi aastapäev tekitab Terevisiooni seltskonnas sellist tunnet, et peaks keskenduma söögile ja nämmutama hambutult teemasid, mis on püdelamad kui hapupiimas leotatud saiapudi? Häbi teil olgu! Laiali saata kogu see andetu mõtlemisvõimetu kamp! Ilma pikema jututa! Või siis marss ümberõppimisele!
Keegi võiks Terevisiooni saatetiimi unest äratada, sest tundub, et nad ise vajavad seda kõige rohkem.
