Raamatus on palju uut infot meie suurmehest. Siiamaani oli kodumaal ilmunud vaid üks raamat — O. Langsepa  “Georg Lurich” (1958). Peatükid, mis pühendatud Lurichile, olid olemas ka 1973. aastal ilmunud  G. Kristjansoni  “Eesti raskejõustiku ajaloost“  ja  L. Koigi  “100 aastat  eesti raskejõustikku” (1996). 1981. aastal ilmus Kanadas V.Veedami  “Lurich Ameerikas”.

Vene keeles on teada kaks olulisemat  raamatut meie Kalevist — N.Breško-Breškovski “Tšuhhonski bog” (1910) ja J.Katanõ  “Tšempion Lurich” (1999).

Kontseptuaalses plaanis näen Kivise raamatu üht suurimat väärtust selles, et ta ei nõustu meie kaasaegsete eesti ajaloolaste kitsa arusaamaga “Eesti ajaloo” 5 köites (Ilmamaa 2010) — kust tuleb välja, et Lurich on ainuüksi maailmakuulus sportlane. Kogu oma raamatuga tõestab Kivine, et Lurich ei olnud ainult sportlane, ta oli tegelikult meie moodsa rahvuskultuuri üks olulisemaid alustalasid. Kui me alustame juttu mitte külakogukondlikust rahvakultuurist, vaid eestikeelsest ja -meelsest euroopa malli järgi tehtavast isikulisest kultuurist 19. sajandi lõpul — 20.sajandi alguses, siis murdsid end rahvusvahelisele areenile justnimelt jõukangelased  -  G.Lurich, G.Hackenschmidt, A.Aberg, sest nemad pakkusid huvi, kujutasid endast midagi, olid konkurentsivõimelised teiste rahvaste hulgas. Eesti tolleaegsed viiuldajad, dirigendid või kirjamehed jäid oma tegemistega rahvusraamidesse. Sankt-Peterburi Mariinsky teatris või New Yorgi Manhattan Opera House’is  -  sinna pääsesid mitte eesti lauljad või baleriinid, vaid meie vägev jõumeeste trio. Lurichi esinemist austasid oma kohalolekuga vene vaimueliidi tippmehed — A.Tšehhov, I.Bunin, A.Kuprin, F.Šaljapin, B.Sobinov, K.Stanislavski, V. Brjussov, I.Repin, S.Jessenin, A.Blok. Georg Lurich oli esimene kõige laiemalt maailmas tuntud eestlane. Ja teda austati mitte ainult kui supermaadlejat ja -tõstjat, vaid kui erakordselt välja- paistvat isiksust, sporditeoreetikut, ettevõtjat, moralisti, publitsisti, polüglotti (valdas ligikaudu 30 keelt), keha ilu etaloni (poseeris järgmistele skulptoritele  -  Rodin, Begas, Hueppe, Holm,  Klinger, Adamson) ja suurt artisti (Paul Pinna pidas Lurichit suureks näitlejaks).

Eesti tolleaegse maarahva jaoks oli Lurich  oma rahva  europiseerija rollis. Kreeka-rooma maadlus oli džentelmenlik asi, siin kehtisid kindlad reeglid, rüütellikud printsiibid. Lurichi lummuses muutus sadade tuhandete eestlaste eluhoiak. Karsklus, keha, aga ka üldse välimuse ja riietumise eest hoolitsemine, sihikindel pommitõstmine ja sporditreening -  kõik see sai uue moodsa Eesti jaoks tüüpiliseks asjaks. Lurichi järgijate esiridades olid ka sellised auväärt kultuuritegelased nagu .Wiiralt, K.Jungholtz, L.Puusepp, P.Pinna, J.Kauba, T.Ussisoo jt. Tsaariajal võistles aga maailma maadlusmattidel oma poolsada heal tasemel eesti maadlejat. Järgmise generatsiooni kuulsaim nimi oli J.Jaago. Venemaa maadlusvõistluste korraldajal, Onu Vanjal (jõustikuajakirja “Gerkules” peatoimetaja I. Lebedev), oli isegi väljend “tugev nagu eestlane” ja ta on loetlenud 33 eesti vägimeest. Kui Karl Menning kujundas uut eestlast oma euroopalikus “Vanemuise” teatris, siis Lurich tegi sama, aga veel massilisemat tööd temast alguse saanud spordiseltsides ja atletismi klubides. Voldemar Panso kirjutas oma essees “Lurich ja täi”, et Lurich on “kutse haritusele, vaimsele mitmekülgsusele, intelligentsile … ”

Aga Lurich on ka eesti rahva eneseteadvuse tõstja. Meie rahvusluse sümbol, aatemees Lurich kogus koos venna Voldemariga üle 900 lehekülje rahvapärimusi ja luulet Jakob Hurda jaoks. Lurich polnud ainult frakis härrasmees, vaid ka meie Jüri, mees rahva hulgast, kes tuntud kõigis kihtides. 1915 aastal USAs esines G.Lurich ja tema õpilane A.Aberg  sini-must-valge lipu all!

Lurich on sisuliselt eesti spordiliikumise rajaja. Lurichist alguse saanud spordihuvi tähendas seda, et Eesti- ja Liivimaal loodi sadu spordiorganisatsioone. Tegemist oli massilise isetegevusliku liikumisega kohtadel. Tähelepanuväärne osa rahva loomingulisest potentsiaalist leidis väljenduse spordiliikumises. Mitte juhuslikult Tsaari-Venemaa lõpuaastail kuulus pea kaks kolmandikku impeeriumi kergejõustikurekorditest eestlastele. Mitte juhuslikult tõid sõjaeelse Eesti Vabariigi sportlased neljadelt olümpiamängudelt Eestisse 21 olümpiamedalit, sel ajal kui leedulastel polnud ühtegi medalit ja lätlastel kolm. Eestlased olid spordirahvas ja said selleks paljuski tänu Lurichi poolt rajatud vundamendile. Eesti aja lõpu sporditaset iseloomustavad ka võidud Moskva üle nii poksis 5:3 kui ka maadluses 5:2 esimesel Nõukogudeaastal (1940 -1941).

Hea oleks mäletada sedagi, et spordiühingu  “Kalev” noormehed, kes kandsid südames luurilikku aadet, ei kartnud minna Vabadussõtta suure Venemaa vastu ja olid sõja käigus tõelised tegijad. Täna on meil kahjuks moes teha kangelasi peksasaanud meestest, aatelises kasvatustöös oleks vist palju targem toetuda võitjatele, Vabadussõja kangelastele, spordi suurmeestele ja nende seas loomulikult Georg Lurichile.

Paavo Kivise intelligentse raamatu taustal mõjub  lilliputlikult  ajalehes  “Õhtuleht“  (09.12.11)  ilmunud J.Martinsoni retsensioon raamatule, kus viimane küsib: “Kes eestlastest veel oleks Venemaa hinge sedavõrd täis sülitanud kui Lurich oma võitudega?” Lurich maadles ja võitis  erinevast rahvusest maadlejaid, kuid temal, džentelmenil ja rüütlil, ei olnud peas sedavõrd haiglast, madalat ja absurdset mõtet, et oma võitudega sülitab ta mõne teise rahva hinge.

Ja kui olla täpne, siis kõiki omaaegseid saksa suurmaadlejaid Lurich võitis, osade vene suurmaadlejatega (Vahturov,Šemjanin,Zaikin) ta aga üldse elu jooksul matil ei kohtunudki. Jah, Lurich oli rahvuslane (oli seda kindlasti rohkem kui G.Hackenschmidt, kes küll alati toonitas, et ta on eestlane), aga ta polnud väiklane natsionalist, kes teisi rahvusi põlgas. Austusest teiste rahvaste vastu õppis Lurich ära mitukümmend keelt.

Tihti on mõtiskletud selle üle, miks küll Lurich ja Aberg 1917 aastal USAsse ei jäänud ja tagasi kodumaale tormasid? Leidsid nad ju oma varajase surma tüüfuse läbi kodusõjas oleval Venemaal 1920 aastal. Asi oli Lurichi kõlbelistes arusaamades — kui ta avastas Ameerikas olles spioonivõrgu, kus osa Venemaa esindajaid töötasid sõja ajal oma vaenlase Saksamaa heaks, siis ajas see tal kopsu üle maksa. Lurich kiirustas Peterburgi, et reeturid Ajutise Valitsuse ees päevavalgele tuua. Oleks ta olnud ükskõikne lurjuste suhtes ja jäänud USA-sse, oleks ta elanud veel vististi kaua. Lurich oli aga korralik inimene ja tema eetilised tõekspidamised soodustasid objektiivselt tema varajast surma. Lurich ei jäänud sigaduse suhtes ükskõikseks ja asus tegutsema. 1917 aasta sügisel tulid aga Venemaal võimule juba bolševikud. Tšekaa arreteeris Lurichi ja mõistis ta surma. Lurich pääses mahalaskmisest, aga nagu kirjutas V.Panso -täidest ta ei pääsenud, Armaviris murdsid nad nii tema kui ka Abergi maha.

P.Kivise raamat pole ühe hingetõmbega lugemiseks. See on teos, mis peaks olema alati iga eestlase kõrval, ta annab võimaluse mõtiskleda, veel kord ja veidi teise nurga alt meie rahva saatusest ja meie rahva seast võrsunud tõelise suurmehe - Georg Lurichi rollist ajaloos. Pika tänava ajaloomuuseumis, Eesti kuulsuste sambal nende meeste hulgas, kelle üle me uhked võiksime olla — Lurichit küll ei ole.

P.S. Olen nõus P.Kivisega, et G.Lurich väärib suurt ja korralikku  skulptuuri Eesti pealinnas.