Paralleelmaailmade kohtumine
Hush in association with Double Denim Records present:
Maria Minerva, Outfit, NZCA/Lines + Juk Juk
Royal Albert Hall, Elgar Room, 22. veebruaril 2012
Küll ühte väiksemaist kõrvalsaalidest, Elgar Roomi –, aga RAH on RAH, puha viktoriaanlik dekoor ja punastes livreedes uksehoidjad ning inglise viisakusest pakatav riidehoiutaat.
Maria pidi avama maailmade vahelise helikanali – aga mitte enne DJd ja “kohalikke” bände. DJ Juk Juk mängis alustuseks eklektiliselt uuemaid tantsubiite, tantsima keegi veel ei tõtanud, mitmed istusid hoopis vaibale(!) maha, õhtu ju alles noor.
Kogu sündmus – DJ Juk Juk, “kohalikud” bändid NZCA/Lines ja Outfit, kes mõlemad viljelesid võttepädevat 80ndate retrot; esimene rohkem Scritti Politti ja Tears For Fearsi, teine oma kahe vokalistiga pigem Depeche Mode’i kanti, ja meie Maria – pidi juba kella 23ks lõppema; Eestis ei saaks sedasorti programm enne keskööhakku alatagi.
Bändid oleksid vist Eesti varianti eelistanud, mõlemalt kostis sõbralikku irooniasse mähitud kurtmist, miks rahvas istub. Samas ei pakkunud kumbki midagi, mis sel kellaajal juba keha enam kui peavõngutamisele kaasa kisuks. Oma seti lõpuks üritas kumbki bänd üsna õnnestunult rokkida, aga hullusemomente võinuks varemgi olla. Nagu ka väljahüppeid “vanast heast” (kohati tõesti heast) laulukirjutamise mudelist.
Mõtlesin, et kas helikandjail “eeterlikult” ja pigem iseendale esinev Maria Minerva ses õllevolüüme koguvas suminas üldse mõjule pääsebki. Aga kui ta pärast mõningast juhtmetega jukerdamist alustas, virutas ta publikusse kohe poistebändidest märksa valjema heli!
Kui keegi veel üritas popajaloo mälumängu jätkata, siis leidis ta end ajuhalvavalt kõrgelt levelilt, keset hübriidseid biite ja mikrosaunde, mis küll samuti meenutasid 80ndaid ja ka 90ndaid, paljut korraga ja samas ei midagi konkreetset. Taustal vilkles videokollaaž teleuudistest ja 90ndate tantsumuuvidest, Maria heietas metalsel tämbril iga “loo” jooksul paari korduvat fraasi. Julee Cruise tuli meelde (ja RAH keskkond oli väga Twin Peaks!); samas meenutas Maria mingit mütoloogilist olendit või tulnukat, tundudes laval veel pikemana ning kulgedes veidi kumeras, juuksed näo ees.
Viimaks suutis ta saali transportida vana kooli baggy-reivi varahommikusse, loitsides oma psühhedeelset ummammaad nagu Nicolette. “Ma olen Londonisse naasmas, andke teada, kui kellelgi on elukohta pakkuda, sest ma olen kodutu!” lõpetas ta sulnilt, just nagu rõhutades mandriaktsenti.
Pärast rääkis Maria, et ta oli Royal Albert Halli mänedžerile öelnud: “Te olete ikka pika tee tulnud Duke Ellingtonist minuni, kes ma mängida ei oska,” ja mänedžer ei olnud selle peale üldse naernud.
