Teine oluline asi selle protestiaktsiooniga oli see, et pead tõstnud kodanikuühiskond näitas oma võimu end Zeusiks pidavatele ülbetele valitsejatele. Ehk nagu Indrek Tarand seda kommenteeris:  nüüd on Eestis võimalik taaskehtestada parlamentaarne kord. Valitsuse kõiketeadvuses kahtlejaid fooliummütsi vajavateks seemnesööjateks  tituleerinud Andrus Ansipi maine langes kolinal ja ta oli isegi sunnitud „vabandama” (jutumärkides, sest ega see õige vabandamine ei olnud). Enne Vabariigi aastapäeva teatas ta, et see on tema viimane ametiaeg peaministrina ja uut valitsust ta enam ei moodusta. Nii et tulevikku vaadates temaga enam eriti arvestama ei pea. Paistab, justkui oleks protestijad mingi töövõidu saanud.

Kolmandaks saavutati ACTA vastu edasiminek ka rahvusvahelisel tasandil. Ameeriklased, kes olid seljatanud (vähemalt ajutiselt) ACTA sõsarad SOPA ja PIPA, pasundasid, et Euroopa Liit on ACTA vastase-võitluse viimane kants. Üle Euroopa koguti ACTA vastu 2,4 miljonit allkirja, meeleavaldustel osales paarsada tuhat inimest. Tulemus: ACTAt pigem pooldav Euroopa Komisjon oli sunnitud pöörduma hinnangu saamiseks Euroopa Kohtusse. Pigem ACTA vastu olev või kõhklev Euroopa Parlament sai jõudu juurde.

Kõik see tundub vägevana. Juhhuu!
Kuid pidagem hoogu.

ACTA-vastased organisatsioonid löövad häirekella, sest Komisjon esitas Euroopa Kohtule üheainsa, osavalt sõnastatud ja spetsiifilise küsimuse, millele Kohus tõenäoliselt peab vastama nii, nagu Komisjon soovib. Seejärel võib Komisjon öelda, et näete — kõik on ju hästi. Seetõttu valitsevad Europarlamendis praegu meeleolud, et Parlament peaks Kohtule omapoolse päringu esitama, et saada objektiivsem vastus.

Andrus Ansip võib rumalat juttu ajada, aga ei maksa teda rumalaks pidada. Kui tal oli ennegi mõte, et tõmbub püünelt veidi tagasi, võiski ta endale väljakutsuvat ja ärritavat esinemist lubada, et ACTAle tähelepanu keskendades juhtida see siseriiklikult põletavamatelt valupunktidelt kõrvale. Näiteks ei saanud ACTA-möllu sees piisavalt tähelepanu see, kuidas valitsus ajab käed Haigekassa tasku ja kuidas töölepingu seadusest võetakse välja varem kokkulepitud punktid, mis panevad töötajad keerulisemasse olukorda kasvõi „poolte kokkuleppel” lahkudes.

Ka nelja mehe — Linnar Viigi, Daniel Vaariku, Sten Tamkivi ja Marten Koka — välja pakutud internetiõiguste harta tundub pigem õhu väljalaskmisena. Liiguvad jutud, et kui harta vastu võtta, võib ka ACTA vastu võtta. Kas tõesti? Väga kahtlane, kas ELi tasemel oleks sel hartal ACTA preambulana mingit juriidilist võimu. Tore, kui harta kiidetakse heaks mingil ametlikul tasandil ACTAst sõltumata, aga praegu tekivad kahtlused, et see võib muutuda ACTA vastuvõtmise instrumendiks.

Ning lõpuks: meeleavalduse korraldanud Eesti Interneti Kogukond kaasati nüüd kõiksugu riigi struktuurides toimuvatele ACTA-t puudutavatele mõttetalgutele, läbirääkimistele ja muidu tühja jutu koosolekutele. Olles oma käed läbirääkimistega sidunud, ei saa Kogukond enam ühtegi meeleavaldust korraldada.

Maailma tasandil on ACTA vaid üks paljupealise hüdra peadest. Raiud ühe maha, kasvab uus. Meelelahutustööstusel, mis Opensecrets.org andmeil investeerib igal aastal 120 miljonit dollarit enda ärihuve kaitsvasse lobitöösse, ei lõpe raha nii pea. Ja kaitstakse mitte autorite, vaid ennekõike autoriõiguste omajate, suurkontsernide rahakraane, kui saaks, siis ka elementaarsete õiguste piiramise hinnaga. Juba praegu tekitab furoori Aasiamaadele mõeldud TPP (Trans-Pacific Partnership), mida kriitikud nimetavad ACTA 2.0-ks.

Kodanikud, ärge kaotage valvsust!