Janar Filippov: Eesti Rahva Miljardiprojekt
“Üllatavalt mõistlik arutelu Tarandilt,” kiidab Facebookis endine kultuuriminister Laine Randjärv. Jutt käib Kaarel Tarandi loost Eesti Päevalehes, mis kandis pealkirja “ERM-ist pole õnneks pääsu”.
“Jätkuvalt arusaamatu on mõnede isikute hoiak, et ERM on raha raiskamine. Kas need inimesed pole piisavalt koolis käinud? Või pole oma rahva loost enam lugu?” küsib Randjärv.
Kaarel Tarandi arutelu on kahtlemata “mõistlik”, kuid üksnes eeldusel, et tõmbame võrdusmärgi konformismi ja “mõistlikkuse” vahele. Riigi rahastatava “kultuurilehe” juhil leidub põhjust esineda oma “ülemuse” (kultuuriministri) suuvoodrina, õigustades demagoogilist ja õõnsat jokk-skeemi, kus igasugune debatt Eesti Rahva Muuseumi nimelise miljardiprojekti ehitamise küsimuses välistatakse, viidates eelmisest sajandist pärinevale Riigikogu otsusele. Otsuse kohaselt pidanuks ERMi ehitus algama aastal 2002. Valmis hulltore projekt, kuid ehitus ei alanud. Seda mitmesugustel objektiivsetel põhjustel, kuigi küllap (iseäranis Tartuga seotud) ehitusärimeeste meelehärmiks.
Nüüd, kümme aastat pärast tähtaja kukkumist on mingid hoovused tekitanud seisu, kus ERM tuleb ilmtingimata. Mitte sellepärast, et teda hädasti vaja on, vaid nagu kultuuriminister on öelnud: “Meil ei ole teist väljapääsu, sest see on riigikogu otsus.”
Ometi on küsitav, kas täna piisab “iidsele” otsusele viitamisest. Kui üht Riigikogu otsust ei ole juba kümme aastat de facto täidetud, siis peaks tippjuristid võtma seisukoha, kas see otsus täna de iure kehtib. Näide: kui riik ei suuda tabatud liiklushuligaanilt aasta jooksul trahvi “kätte saada”, siis trahviotsus aegub. Kui riik ei suuda vanglast kõrvale hoiduvat kelmi või tapjat viie aasta jooksul trellide taha toimetada, siis kustub riigi määratud karistus. Riik peab tagama oma otsuste õigeaegse täitmise. Kas otsus, milles sisalduv konkreetne tähtaeg ammu möödas, kehtib igavesti?
Samuti on küsitav, missugust muuseumi ja kas üldse rahvas täna vajab. Ehitada on muidugi uhke. Pääseb ajalukku ning, mis pole vähem tähtis — mida paremini läheb erakonna sponsoritel, seda paremini läheb erakonnal.
Ehk tuleks hoopis otsast alata. Sõltumatute ekspertide osavõtul. Uurida, kas “klient” ehk Eesti rahvas vajab kõigist kultuuriasutustest kõige rohkem ligi 100 miljonit eurot maksvat klaasist kolossi, “mis inspireeritud sõjaväelennuväljast”? Prognoosida, mitu külastajat seal aastas käima hakkab. Kas isegi siis, kui kõik Eesti koolilapsed peavad korra aastas ERMis bussiekskursioonil käima, et näha oma silmaga vokki, pastlaid, lüpsikut ja peaukse kõrval rippuvat Rein Langi bareljeefi, saavutatakse piisav külastajate arv, et katta objekti iga-aastased “püstipüsimiskulud”? Või piirduks esialgu ERMi hoidlate korrastamisega?
Meenutagem olusid ja meeleolusid, mis valitsesid kõnealuse otsuse vastuvõtmise aegu. 90ndate keskpaik. Estonia oli uppunud. Keskeltläbi iga päev pandi toime mõrv. Politseid usaldas viiendik rahvast. Võim pealinna tänavatel kuulus vene gangsteritele. Iga päev tänavatelt vastu röökiva julmuse vastu pakkus leevendust üksnes lootus, lauale asetatud trikoloor ja veel üsna hõrgult mekkiv kartulikoor. Iga riigikogulase (kelle seas polnud toona broilereid, vaid üksnes aatemehed!) “püha kohus” oli teha keskmiselt kord nädalas ettepanek “oma rahva loole” taevani ulatuva ausamba püstitamiseks.
Lugegem otsusele eelnenud arutelu stenogrammi ja mõelgem: küsimustele, mis puudutasid regionaalarengut ehk kunstikogude hajutamist üle riigi või digitaalarengut ehk kunstikogude paigutamist betooni asemel internetti.
1996. aastast on elu (Eestis) nii totaalselt muutunud, et piisavalt koolis käinud inimesel peaks olema piinlik viidata nii ammusele otsusele ja väita, et sellega on arutelu lõpetatud, tingimusteta.
Kui üldse, siis peab Eesti Rahva Muuseum, Jakob Hurda õilis mälestus, kelle pildiga rahatähed (mälestus seegi) seesama koalitsioon paberihunti saatis, asuma loomulikult Tartus. Ärgu üritatagu debatti primitiivsele Tallinna-Tartu konfliktile suunata ja sel moel tähelepanu hajutada. Küsimus on kavandatavate kulutuste vajalikkuses — praegune “iga hinna eest” tõmblemine jätab paraku mulje, et ei tegutseta mitte “Eesti rahva”, vaid juba välja valitud tulevase peatöövõtja huvides. Võetagu vähemalt vaevaks sellise mulje vastu võidelda…
Lõppude lõpuks on ju tegemist eesti rahva mälestuste, mitte Eesti Reformierakonna Miljardiprojektiga.
