Mullu sügisel lendas 85aastane Erna Sepp koos abikaasaga Türki. Nad läksid ühe suuna piletitega ja isegi kindlustust võtmata; teadmata, kas veel kunagi Eestisse tagasi tulevad. Ja kui lennuk õhku tõusis, jäi tema tiibade alla korraks ka Ülemiste järv — veereservuaar tuhandetele tallinlastele ja Erna Sepa pettumuste allikas. Ilmselt ei ärata ükski teema Moskva geoloogiliste uuringute instituudis mäeinseneriks-hüdrogeoloogiks õppinud Sepas sama kirglike tundeid kui joogivesi; valdkond, mille uurimisele ta on pühendanud kogu oma elu. Tema veealastes artiklites ja raamatutes (Sepp eelistab kasutada kokkuvõtvat sõna “publikatsioonid”) torkavad silma nõukogudeaegsetest populaarteaduslikest kirjutistest tuttavad sõrendused (stiilinäide: “kambrium-vendi veeladestul on eriline koht mitte ainult Tallinna, vaid kogu Põhja- ning Loode-Eesti veevarustuses”) ja kohatine ilukõne (stiilinäide: “Tulevik on ainult sel rahval, kes joob puhast vett”), kuid ka õhin erialaste uusimate uurimissaavutustega seoses. Isikupärased on jõulised vahepealkirjad, kui jutuks tuleb Tallinna veevärgis viimastel aastakümnetel asetleidnu (“Kas lühinägelikkus või sobing?”, “Ei kloorile!”), ja varjamatu pahameel, et paljud “tuntud ühiskonnategelased” Sepale nii südamelähedases “põhjavee osatähtsuse suurendamise” küsimuses kurdiks on jäänud. (“Savisaar mind vastu ei võtnudki, saatis oma adjutandi mulle koju hoopis, aga no mis sa pimedale räägid, kui ta absoluutselt ei tunne teemat,” võib Sepp tõreleda. “Kõige rohkem teevad mulle hetkel tuska need rataste- ja savisaare-sugused. Jüri Ratas on ka nagu pilvedele tõstetud — ülerahvastas Pirita, lasi täis ehitada ürgorud, kust peaks vett võtma, ühesõnaga: võhik!” võib ta öelda.) Ja kui küsin ettevaatlikult üle, kas Sepp on Eesti riigis “veidike pettunud”, ei hoia ta vastuses emotsiooni kokku: “Veidike pettunud? Ma olen Eesti riigis väga pettunud! Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega